... kell 11 olime jõel. Kuna tuul oli tugev otsisime isaga kala seekord uuest sillast ülespoole liinide alt. Olen seal paar korda ka enne käinud, kuid eriliselt see koht ennast mällu jäädvustanud polnud.
Lisaks meile oli jõel 4-5 meest, neist enamus põiklantidega püüdjad.
Esimesed augud olid paljulubavad, kala all, paar põhjast tõstmist vastu lõuga, keegi ujub poole meetri peal vastu kirpu... ja esimene nurg otsustas lõunasöögiga alustada. Paar moka otsast proovimist veel ja siis tekkis vaikus. Egas midagi, uus auk viis meetrit ülesvoolu; sama trall - kerge proovimine, vastu ujumine ja... nurg. Mõll uuesti alla ja ahven, uuesti ja ... kiisk. Mismõttes. Uuesti alla .. ja vaikus. Kentsakas. Kannatasin viis minutit ja järgmine auk. Vaikus. Uus auk, vaikus...
Kuna isal ei olnud selle aja jooksul midagi juhtunud (ta püüab põigiga), otsustasime koha maha jätta ja minna ülesvoolu otsima. Umbes paarisaja meetri pärast hakkab paps seletama - kellelegi läks pihta, kellelegi kukkus selga, keegi togis. Vahin oma noogutit, 5 m eemal ja see ei näita mingeid elumärke.
Peale kümneminutilist togimist-pihtasaamist-selga kukkumist käis paps välja, et tule ja püüa välja. Vahetasime augud. Kui tavaliselt selline vahetus annab kohe võtu (ei taha tirku, tahab kirpu), siis sedapuhku mitte midagi.
Samal ajal minu augus hakkab isa oma lauluga jälle pihta - kukkus millegi pihta, keegi togis... ja siis ühel hetkel käsi valge. Mõõdus vimb august väljas. Ma samal ajal posin ja posin ning ei saa võtupoegagi...
Peale kala kättesaamist tekib ka papsil vaikus ja edasi läheb läheb meie tavaline triangel lahti - paar auku ülesvoolu, paar auku allavoolu, kõrvale sellest pisut eemal, aga ei miskit. Kui isa vanale augule tagasi läheb, saab ta kellegi proovimise, aga rohkem ei midagi. Kuna mul ei ole selle tunni jooksul mingitki puudutust kirbuga, proovin viis minutit ka balansiiriga, aga tüdinen sellest kohe. Egas midagi edasi ...
Paps jääb vanadele aukudele, ma panen viiskümmend meetrit edasi. Puurin augu, ei midagi. Puurin teise, sama jutt. Kuna lõuna on ammu käes, siis laen ennast pannkookidega, mis kaasa sai võetud. Tühi kõht on kõikse parem kokk:-)
Kõht täis ja kohe nurg otsas. Tuju kohe rõõmsam. Hetk veel ja peenike vimb ka jää peal. Kuna ei viitsi teda eelmisesse auku tagasi laskma minna, siis suunan ta samasse vette kustkohast ta just tuli. Peale seda tekib loomulikult vaikus.
Teen veel mõned augud, aga ei midagi ja otsustan tagasi suunduda kõige esimeste aukude juurde. Tee peal veel uurin papsilt, et kuidas tal - üks pliiatsi suurune turb ja rohkem miskit - vantsin tagasi.
Esimeste aukude juurde tagasi jõudes lähen kergema vastupanud teed ja künnan vanad augud läbi. Vaikus. Otsustan, et teen uued allavoolu. Mingi hetk väsin ja panen ridva augule seisma. Nooguti tõuseb ja nii kolmesajane nurg ronib august välja. Jätkan seisva söödaga - peenike vimb. Seekord lasen ta ühte teise auku. Mõne aja pärast teine vimb ja veel mõned nurud. Isa kolib seda nähes mu lähedale tagasi ja istub mu eelmisele augule. KUS JU EI OLNUD KALA! Ning võtab balansiiriga mõõdus vimma. No ei ole täna mõlli päev! Annan alla.
Järelejäänud aja jooksul veel mõned võtud, aga ei miskit ilusat. Kentsakas päev.
Proovitud sai nii väikeseid kui suuremaid kirpe; vahet ei olnud; tundus võtvat lühikeste aegade kaupa ja pigem seisvat sööta.
Ilm: -7 kraadi, särav päike, vastikult tugev kirde tuul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar