Kevadel, mai hakul, sai plaanitud, et prooviks kevadise Emajõe ära. Maikuust sai vahepeal juuni ja nii võib öelda, et kui ma lõpuks Emajõele jõudsin, siis oli väljas juba südasuvi. Ilm ilmaks, korra aastas peab Eesti ühe parema jõe ikka ära proovima.
Saabusime perega Varale kella kolmeks. Kiire kohv, paar võileiba ja võtsime Margusega suuna Kavastu poole. Kohale jõudsime kella nelja paiku. Kuna olen siinkandis käinud ainult rahvapidude (kevadine särjetapp) aegadel, siis oli mu üllatuseks RMK kõrval olev parkla pea täiesti tühi - vaid mõned autod koos treiladega. Kalda pealt tonkatajaid pole?
Seadsime sammud RMK majast Peipsi poole, kus vanasti oli kena laudrada. Nüüd seda enam polnud - ei tea kas oli lõkkematerjaliks ära põletatud? Laudraja asemel vookles väike mullarada. Vantsisime seda pidi edasi nii kilomeetri jagu ja valisime endale välja koha, kus kaldaäärne taimestik lasi kaldalt põhjakaid panna.
Kell oli alles viis ning päike paistis lagipähe. Kuigi ilmateade oli lubanud jahedamat suveilma, valitses õues siiski 23+ kraadine soojus. Päikese käes läks tunne peagi väga palavaks ja kui poleks olnud mõõdukat tuult, siis oleks olek väga kuumaks muutunud.
Kahe peale kolm põhjaõnge sisse, ussi ja maisiga ning peagi läks korralikuks ussitapuks. Ahven oli millegi peale väga tige ja õgis usse isuga. Enamasti mikroahven. Nii nad sõitsid tasuta kaldani, said konksu otsast vabaks ja läksid oma keskkonda tagasi.
Tund aega ahvenat, tekkis meeldiv vaikus. Kahjuks mitte kauaks - ahvena õgardlikkuse päris kiisk, kes jätkas pea samas taktis kui triibulised. Ja nii kuni kella kümneni välja, mil pillid kokku panime ning konstanteerisime fakti - südasuvi on käes ja suurema kala saamine ei ole enam nii lihtne kui kevadel.
Vähemalt sai suvine Emajõgi ära nähtud ja kõvasti sääski toidetud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar