Tegu tehtud, ei tahtnud seda niisama minema visata ning sättisin ennast kaheteistkümneks koos käsiõnge ja ühe tonkaga oma vanasse kohta jõe äärde. Ilm suviselt soe ja päike väljas. Puudus ka tuul, mis parmud eemale peletaks. Ei tundunud just tore kalapüük tulema...
Sööt oli vahepealse aja jooksul pisut kuivanud ning kleepuvus pisut taandunud. Sõtkusin kõik veel korralikult läbi, et saaks kuidagigi lagunevad pallid. Siiski nägi see kõik üsna kole välja, kui mõned peotäied vette lajatasin. Sättisin seejärel tonka oma tavalisse kohta ja võtsin käsiõnge.
Timmisin põhja välja, seadsin ussi sellisele kõrgusele, et see vaikselt põhja kohal vooluga kaasa läheks ja jäin ootele. Mõne tiiru järel saatsin veel ühe peaotäie sööta vette. Kork venis aeglaselt allavoolu, aegajalt põhja peale toppama jäädes. Liiga põhja ligidal? Sättisin ussi veel kõrgemale, et see põhja ei riivaks. Võtule see kasuks ei tulnud - võttu lihtsalt polnud.
Ainukesed kalad, kes aegajalt mind segasid olid viidikad, kes langevale ussile järgi tormasid, kuni põhjani välja, ning ussi ribadeks tõmbasid. Paaril õnnestus ka otsa jääda ja said tasuta sõidu kaldale ning tagasi. Kui viidikatest õnnestus uss mööda ujutada, valitses aga vaikus ... Ka tonka seisis üsna nukral ilmel ning peale aegajalt nökerdavate ahvenate ei puudutanud seda keegi.
Loopisin iga kümne minuti tagant sööta juurde ning see hakkas vaikselt otsa saama. Kuid tulemust ei tulnud.
Möödus tund, mõlgutasin mõtet, et kolin eilsete meeste püügikohale ümber, et vast on seal parem. Ja siis keegi puudutas ussi, kork hakkas vaikselt vajuma, haakisin ... jess korralik kala taga. Peagi esimene vimb sumbas.
Kohe saatsin värskema ussi uuesti orbiidile, ise ärevusest ootel. Järgmist võttu aga ei tulnud. Lajatasin natuke lisasööta ning paari tiiru järel leidis siiski keegi uuesti ussi üles. Teine vimb sumpa. Pole paha, ikkagi õnnestus midagi alla meelitada, muhelesein vaikselt. Ja veel sellise "koogelmoogeliga".
Ja siis läks lahti. Saadan ussi vette, nii kui põhja langes, kohe võtt. Kala sumpa, uus uss otsa ja vette ning järgmine võtt. Jälle käes. Neli kala sumbas, tuju juba hea. Viies võtt ja poolest veest pääses kala lahti. Mõtlesin, et nüüd ujutab parve eemale, aga ei, kohe kuues võtt, kuid haakisin vara ning kala ei jäänud otsa.
Loopisin oma üsna napiks jäänud sööta iga mõne võtu tagant juurde ning laulupidu keris tuure üles. Peagi oli nii, et kui õnnestus uss viidikatest mööda ujutada toimus praktiliselt koheselt ka võtt. Kogu järgnenud aja jooksul tekkis vast kaks-kolm nii viieminutilist "auku", kus kala koheselt ei närinud.
Varsti sai sööt otsa ja saatsin aeg-ajalt lihtsalt maisi vette. Võtt järgnes samas rütmis...
Samal ajal tonka kõrval vaikis, kuni ühel hetkel miski ahvenapunn väikestviisi ritva trügis ja tema kaldale tõstmise järel tonkast üldse loobusin - kahe ridvaga tegelemiseks ei olnud lihtsalt mahti.
Punkt kell kolm võtsin viimase kala välja ja panin oma vahendid kokku. Minu ahnuse jaoks oli juba enam kui küll ning rohkem neid enam tõmmata ei viitsinud. Kala jäi minust sinna edasi sööma...
Kokku sai sumbast välja korjatud 25 vimba, üks särg, mis eksis vimbade vahele ja tonka otsa roninud ahven. Tagasi sai lastud ka üks haugipunn, kes mingi hetk vimbade sekka sattus.
Õhtul sai need vimmad Jaanusele viidud, kes nüüd kõvasti kala lubas kuivatama hakata.
Tore päev oli. Eilse järel sobib siia vist ütlus, et inimene õpib kogu elu:-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar