Ilm mõnusalt pilves, tibas sellist udukat, et jõe pinnal polnud midagi näha, aga särk muutus vaikselt niiskeks. Tuul praktiliselt olematu. Sooja nii 18 kraadi. Imeline ilm kalapüügiks.
Esimene tund möödus nii, et ridvad olid kui naelutatud paigal. Teise alguses leidis siiski ahvenapunn lõpuks ussi üles ja päästis mu korraks ridvapitside põrnitsemisest. Kuid edasi järgnes jälle vaikus. Kuni ühel hetkel hakkas segama viidikas, kes allalangevale söödale järgi ujus ja kohe ussi sikutama hakkas. Teised kalad aga vaikisid.
Kell oli nii pool kaks, kui seljatagant sõitis mööda auto ja sättis ennast sada meetrit allavoolu püüdma. Hääled, mis sealt poolt kostsid olid tuttavad - samad, kes enne jaani seal püüdmas käisid. Ja need hääled hakkasid peagi närvidele käima. Vimb, otsas, sikuta tasakesi, ära tõsta nii veest välja, seejärel väike sulin ja rahulolev mõmin püüdja poolt... vahin oma ritva, see ei liigu. Sätin endal uued ussid konksu otsa ja tagasi vette. Ootan. Vaikus. Ja hääled allpool kordavad sama salmi mis enne ...
Mis värk on. Aru ei saa. Olen ma koha üle söötnud? Puder mädaneb põhjas? Ei saa ju olla, et seal on ja siin ei ole.
Peale seda kui "hääled" neljanda või viienda vimma välja tõmbasid, magas üks vimb lõpuks ka minu ridva otsa. Tõseimeeli magas sinna otsa, sest ridva ots ei liikunud ja ma lihtsalt otsustasin ussi kontrollimiseks ta välja kerida ja seal ta oligi ...
Lõpuks ei pidanud närv vastu ja koperdasin oma kummikutega naabrite manu ... kohapeal kaks vanemat meesterahvast, kes varustatud liht käsiõngedega, mõlemal sumbas neli-viis vimba. Mul vajus karp sõna otseses mõttes lahti, kuid uudishimu ei püsinud kaua keelel ... ja siit õpetused tulevikuks ...
Vanade väitel on esmatähtis sööt, see oli neil üsna hallikat värvi; sööt oli peeneteraline poesööda segu, millesse oli lisatud koduseid vahendeid. Peenike ja hall, mis korraliku pilve püügikohta laiali valgus. Retsepti kahjuks ei antud. Kütsid nad seda sööta regulaarselt üsna keset jõge ja saatsid seejärel oma sööda samasse. Püügisügavus nii neli meetrit. Söödastatud konksu ei sättinud nad lihtsalt põhja vaid see liikus vaikselt põhja kohal allavoolu. Söödaks nii kärbsetõugud kui ka mais ja uss. Konks pisike ja kork väga kerge. Tõeline viidikapüügi rakendus.
Lajatasid oma korgiõnge sisse, kulus minut ja kork hakkas uppuma ... ning kala välja. Ja ilus kala. Kui minu omad olid nii kolm kuni viissada grammi, siis neil tikkus sekka ka suuremaid.
Vanade soovitus oli lihtne, unusta tonka, kala tahab hetkel liikuvat sööta. Ja tee endale peeneteraline sööt, mida uha korralikult. Mida konksu otsa paned, pole vahet - võtab nii kärbest, ussi kui maisi.
Olen nii Kasarist kui Pärnust viimased aastad korralikult vimba saanud ning on tekkinud tunne, et tead kus kohast ja kuidas ta üles leida ning kätte saada; arvad, et natuke juba jagad seda matsu ja siis tuleb välja, et muhvigi veel ei tea ... Väga kõvad vanad olid! Konks neile tagumikku :-)
Vantsisin lontis kõrvadega oma kohale tagasi, vaatasin, et keegi oli ühe tonka hargilt maha sikutanud - lõpuks üks vimb ometi.
Seejärel pakkisin oma varustuse kokku, lasin oma kaks vimba vabasse vette tagasi ja võtsin suuna kodu poole - ei ole mul siin täna miskit teha.
Vaja teha kodus korralik peenike sööt ja käsiõng üles otsida ning siis proovima tulla.
Ja kui varustuse üles leian, siis homme proovin järgi...Mis see V.I.L. ütleski, et õppida, õppida, õppida ...
no miks Sa siis vimmad tagasi lasid? oleks kodus soola pannud :)
VastaKustutaMa enamus kaladest tegelikult tagasi lasen. Võtan vaid siis, kui naine ütleb, et too koju:-) Või mõni sõber palub tuua.
VastaKustutaVimbasid me tavaliselt kuivatame, soolatud vimba pole osanud eriti hinnata (või siis õigesti teha).