Pärnu jõel latikat püüdmas, 22. august 2013

Reedel pidi meile palju külalisi tulema ja suitsuahi vajas täitmist. Latikaga täitmist. Ning suund sai võetud Pärnu peale.

Kohale jõudsin kella 13ks, parkisin auto vanemate juurde ning sammusime isaga jõe äärde, sõudebaasi lähedale. Isa oli mõned päevad kohapeal käinud, platsid kõrkjatest niitnud, kohad sisse söötnud ja ka esimesi tulemusi nautinud. Reklaam kõlas umbes nii, et "mul ei miskit vaeva, viska ainult sööt sisse ja võta kalad välja":-)

Alustuseks mõned söödapommid teele ja seejärel kaks tonkat sisse. Üks söödatopsiga, teine tavalise tinaga. Ilm ka just paras päevaseks püügiks - päike ja pilv vaheldumisi ning korraliku lainet tekitav tuul.

Läks vast tunnike, kui isa tõmbas esimese nilbaka latika välja. Mul selle aja jooksul keegi aegajalt togis, kuid konkreetselt võtuks ei läinud. Kui siiamaani sai tonka ritvu hoitud püsti ja ritva ots kergelt paindesse keritud, siis nähes, et isal toimiv süsteem annab tulemuse, minu oma aga mitte, asetasin ridvad ümber.

Ritv jäi nii, et asetses maapinnaga paralleelselt ja ridva ots ning tamiil jooksid otse. Rõngaste vahel sikutasin tamiili natukene alla ning panin kõrkja raskuseks (kui kala tirib, siis kõrkjas koos tamiiliga kerkib). Kogu krempli mõte oli, et kala ei tunneks üldse vastupanu, kuniks allavajutatud "look" on sirgeks tõmmatud.

Kas oli see nüüd sellest või millestki muust, kuid koheselt tekkis ka minu ritvadesse elu. Tõsi küll, pudinate näol. Paar latikapoega, paar ahvenat ja kamaluga ussihävitamisi...


Mängisin vaheldumisi erinevate söötadega: mullauss, sõnnikuuss, mais, kärbsetõuk. Maisile tõmbasin esimesena kriipsu peale, selle terad nihverdati niimoodi ära, et midagi ei märganud. Kärbest väga ei tahetud. Nii saigi õhtuseks ajaks ainult usside peale üle mindud, enamasti suuremate peale, kuna väikesed sõnnikussid hävinesid aplate õgardite tõttu kohutava kiirusega.

Kella viie paiku õnnestus väikeste mudilaste vahelt lõpuks ka normaalne kala kätte saada. Latikas haakis ennast ise otsa, mulle jäi ainult väljakerimise vaev.  Seejärel jälle väikeste mudilaste show jätkus. Närvilised tegelinskid sikutasid ussi otsast meeletu
aktiivsusega, andmata võimalust rahulikult istuda.


Kella seitsme paiku, kui panin oma söödatopsiga tonkat sisse ja sättisin kõrkjat tamiili all hoidma, sikutas keegi samal hetkel mul tamiili näppude vahelt. Kuna otsa kedagi ei jäänud, tõmbasin tamiili uuesti tagasi ja asetasin kõrkja rippuma. Selle liigutuse peale läks "seal" keegi kohutavalt närvi ja tõmbas tamiili niisuguse hooga, et kõrkjas lendas laias kaares tamiililt maha ja ritv pani korralikult võnkuma.  Ja seejärel vaikus. Ootasin läbematult ridva juures, et võtaks nüüd uuesti, aga täielik vaikus ... Viis minutit oodanud ja mitte midagi toimumata otsustasin ridva välja kerida ning ussi kontrollida. Haakisin ja ... keegi istus otsas. Latikas lihtsalt magas konks suus mu söödakorvi kõrval:-)

Latikas otsast, uss uuesti otsa ja vette tagasi ning järgnes koheselt uus võtt. Ka see tuli kenasti kaldale. Uuesti uus uss otsa. Jälle võtt, korraks nagu kännu taga kinni ja siis kergelt kaldale. Latikapoeg ühe lipsu otsas, teine lips aga kadunud... Niikaua kuni uut lipsu sidusin parv aga lahkus ...

Tunnike hiljem kondas latikaparv uuesti alt läbi ja õnnestus veel paar võttu saada ja ka üks kala kaldale võtta. Peale kaheksat valitses jõel aga vaikus. Kalade poolelt - paadid koos igasuguste troppidega, kes musa krappides põhja olid

keeranud, tuuritasid jõel endiselt edasi. Ei meeldi mulle see linnas püük ...

Üheksast tulime tulema. Kokku siis neli ok latikat (paaril kaal ilmselt üle kilo, kahel alla) ja hunniku mudilasi. Neljast latikast kolm tulid söödatopsiga rakendusega. Isal üks korralik latakas ja paar suuremat nurgu. Suitsuahju eesmärk sai täidetud:-)