Lääne Soomes, 10. august 2013

Hommikul ruttu bensiini järgi, naised-lapsed auto peale ja siis sain lõpuks veele. Kell 11. Varahommik:-)

Ilm päikeseline, soe, lääne tuul, mis päeva peale tugevaks keeras.
Võtsin kohe suuna mere poole. Poolel teel tegin kiire peatuse, proovisin mõned visked ja põrutasin edasi. Järgmine peatus põõsast merepoole, sügavas augus. Jälle mõned visked, miski haugitatt käis korra otsas ... panin edasi. Aga tiksudes. Jesset järgi vedades.

Võtsin kogu kalda ääre ilusti läbi, üks haugipoiss ja rohkem ei miskit. Tiksudes jõudsin peagi punase maja alla. Tamur oli siit eelmine nädal ahvenaid saanud, poole kiloseid, ja otsustasin ankrusse jääda. Esimesed kaks viset sai tehtud randile, vaikus. Järgmised kaks 45 kraadi peale. Vaikus. Panin "vale mootoriõli" otsa ja uuesti randile. Paadist 7-8 meetrit eemal räike laks. Ja otsas. Ja sipleb ning siplev. Haug? Aga ei, hoopis kena 600 grammine ahven leidis tee kasti...

Järgmine vise piki ranti ja enne kui jigi põhja künnab, tirib keegi teda mere poole. Sedapuhku kilone haug. Panin selle ka ahvenale seltsiks. Ja see järel vaikus. Mängin läbi erinevad värvid - hõbedase rõveda lilla sabaga, punase (sest ahvenale see ju meeldib), miski porgandi värvi (ise ka ei tea miks), veel üks hele-punankas, mis kevadel töötas ... ei ühtegi võttu. Panin uuesti "vale mootoriõli" ja tonks. Piinasin kala niikaua kui ära võttis - kolmesajane ahven ...

Vahetasin ankru kohta viske pikkuse jagu, mõni kaootiline toks...

Peagi tüdinesin kaootilistest togimistest ja suundusin
edasi mere poole.  Noppisin ühest peatusest haugi ja otsustasin edasi merele trollima minna. Kilt edasi ja kilt tagasi, tulemuseks vaid läänetuule tugevnemine ja laine, mis ajas lõpuks südame läikima. Panin kiiruga minema, ei peatunud isegi ahvena kohas.

Jõudsin nurga taha, kus laine pisut vaiksem ja trollisin kuni põõsani välja. Kohe alguses jäi taha üks korralik kala, tegi natuke sidurit ja kukkus ära. Ilmselt haug, kuna sealt ennegi limatuube tulnud... Rohkem aga võtte ei tulnud. Ei ühtegi.

Jätsin kilomeetri vahele ja trollisin edasi. Tulutult. Nördinult otsustasin, et aitab lantidest ja otsisin kaldaääres koha, kus korki leotada.

Segasin kaerahelbe pudru ja poesööda kokku ja saatsin orbiidile. Püügisügavust oli poolteist meetrit, kenasti rohusaarte vahel. Siin pidi kala olema! Ja ei läinudki palju mööda, kui maisi tuli himustama esimene kala. Kork kerkis ja ujus konkreetselt minema. Haakisin ja kala pani jooksu. Lihtkäsiõng kuue meetrine, teist sama palju tamiili veel otsa. Sellest piisas nibin nabib, et kala hoog viimasel hetkel pidama saada.


Olles vaevu ta pidama saanud, pani too teise suunda plagama ja otse rohtu. Kinni. Kurask. Meelitasin ja sikutasinn, jõudu eriti ei julenud kasutada. Pika meelitamise tulemusena lendas lõpuks rohi kahte lehte ja kala, tormates paadi suunas, konutanud natuke paadi all, andis lõpuks alla.

Tõstnud paati jäin jänni liigi tuvastamisega. On see säinas või turb? Kaalu täpselt sajagrammise pitsi jagu vähem kui kilo. Kasti.

Uus mais otsa ja orbiidile. Peagi järgnes samasugune võtt ja samasugune sööst. Seekord pani rohtu kinni ja pääses. Loopisin sööta usinalt juurde, kuid tundus, et äraminek viis ka teised liigikaaslased.  Maisi tuli himustama hoopis särg. Ja vahel nurg. Ja vahel kala, kelle nimegi ma ei tea, oli nagu roosärje moodi, aga liiga lai...  Ja nii uskumatu kui see ka pole, siis ka kaks paarisajast ahvenat ronis maisi otsa.

Paar väiksemat säinast (või hoopis turba) käis veel paadis, kuni lõpuks ridva kokku panin. Tirisin ankru välja, tuli teine kuidagi liiga kergelt ja vaatan mõistmatul ilmel pihku jäänud nööriotsa. Ankur kurat, oli kuidagi aasa küljest ennast vabastanud ja vedeles põhjas. Üritasin sonkida aeruga, kahvaga ... ei saanudki kätte. Vanduma võttis, ja mitte vähe...

Uuesti trollima. Pool tundi trollitud, tüdinesin ja jigitasin veel paaris kohas. Üks poole kilone ahven  vääris veel ära võtmist, muud head ei tulnud. Haugitatt pea igas peatuses vabastada tuli ...

Õhtu otsustasin veeta hoopis kümne märgi all latikat meelitades. Latikat ei olnud kodus, kuid umbes poolsada nurgu käis külas. Suurimad nii poole kilo kanti. Ühest pardast sisse ja teisest välja.

Päikeseloojangu aegu andsin alla, puhastasin kalad ja sõitsin koju. Randudes tõstsin puhastatud kaladega ämbrit sillale, libastusin ja kalad kukkusid kõik vette. Jõudsin paar tükki rabada, enne kui ülejäänud põhja vajusid. Kuradi kurat. No mis päev. Koukisin kahva välja ja üritasin põhjast kalu üles leida. Kõik peale ühe poolekilose ahvena lõpuks ka leidsin ... Oli see vast kentsakas päev ...