Suurel Emajõel nurge kiusamas, 18. august 2013

Suured sünnipäevad Varal tähistatud, sättisime Margusega ennast pühapäeva lõuna paiku Emajõele kalale. Ilm suviselt soe, 25 kraadi, päike ja õnneks tugev ja jahutav lõunatuul, mis alles õhtul nõrgenes. Eesmärk oli saada latikaid.

Alustasime Luunja silla juurest. Vaatasin sillalt üle sõites, et hea koht kuhu kahekesi mahub oli vaba, parkisime auto ning sättisime koos kodinatega ennast sinnapoole tipa-tapa teele. Kohale jõudes tabas meid ebameeldiv üllatus - koht oli ikkagi vallutad. Uurisime kuidas tulemused (hommikust saati paigal olnud, latikat pole tulnud) ning tegime kand ja varvas auto juurde tagasi. Suvitajate seas püüda ei tahtnud ning otsustasime suunduda ikkagi peale Kavastut tuleva RMK maja juurde. Teine katse andis meile püügikoha, kuhu kenasti kahekesi oma ridvad ära mahutasime.

Suvisele ajale kohaselt oli minu ussipurk üsna tühjake ja nii sai kokku lepitud, et enne õhtut kasutame ainult maisi, muidu söövad meid kiisad tunniga ussist tühjaks ... Kuna meil mõlemal oli kaasas ka söödakorv, siis keerasin kokku ka ämbritäie peibutussööda. Sai teine üsna kleepuv tänu lisatud pudrule, aga kadus voolu mõjul kenasti korvist nii kümne minuti jooksul.

Sööt ja mais pani koheselt allolevad nurud toituma. Võtte oli pidevalt ja mõned nurud-särjed jäid ka otsa Suurem kala aga vaikis.

Kell oli juba seitse, kui lõpuks muutus suvine jõgi elavamaks. Kui päeval kalamängu sisuliselt ei olnud, vaid üksik kupuvaht andis oma olemasolust ülejõe olevas rohus märku, siis nüüd läksid liikvele teisedki kalad. Ka latikas käis paaris kohas pinnas, meist sadakond meetrit eemal. Nüüd oli ussi aeg ja varustasime tonkad ussidega.

Algus oli tõeliselt jama - kiisk, kiisk, kiisk. Nii kolis Margus peagi maisile tagasi. Kella kaheksa paiku aga jäi kiisk vakka ja ilmselt suuremad kalad tulid alla. Toimus paar kena võttu, millest ühepuhul latika (tõsi küll nilbaka) lõpuks ära nägime.

Kolmveerand üheksa panime rutuga ridvad kokku, et enne laste magamaminekut koju jõuda ja naiste püha viha vältida:-)

Kojus jõudes netis surfates sai lugeda foorumist, et täna oli Atlantise otsas ühel mehel õnge haaranud tõeline koll, keda kuus tundi väsitas ja kes seejärel plehku pani. Ilmselt säga. Väga karm püüdja vaatenurgast, korralikult pool päeva vatti näinud ja ikkagi lahkuda teadmatuses, milline see kala oli ... Karm, kui see muidugi kōik tōsi oli...