Lääne Soomes, 11. august 2013

Täna olin eriti tubli ja jõudsin jõele juba 10.30:-) Ilm udune ja tuulevaikne - suund sai võetud otse merele.

 Nii kui merele jõudsin lõi kerge tuul udu laiali ja välja ilmus päike. Tundus kena suvepäev tulevat.

Esimene peatus eilsel ahvena kohal. Esimene vise ja paarisajane ahven kasti. No ei saa olla paremat algust, nüüd hakkab tulema, käis peast läbi ja saatsin järgmise viske teele. Edasi järgnes aga nii nagu eile. Väike togimine, paar tühja viset, uus togimine, lantide vahetus, jälle togimine, üks ahven otsa ... Tund aega kügelesin ühe koha peal enna kui vihaselt minema põrutasin.

Sedapuhku teise kaldasse. Jälle kohe esimese viskega ahven. Ja edasi nagu ikka...

Kuna lõuna aeg sai ka juba kätte otsustasin jigi nurka visata ning trollides lõunastada. Tegin pika tiiru merele ja tagasi. Null võttu. Mingi hetk tegin peatuse, panin jigi uuesti otsa ja võtsin välja haugipoisi. Järgmised visked ei andnud midagi. Nuta või naera - igas peatusese esimese viskega kala ja kogu edasine püük selles kohas täiesru mõtetu... Trollisin edasi, kuni tekki nii nagu eilegi tuul ja kolisin trollimisega jõe peale üle.

Esimese käänaku taga, üsna samas kohas kus eile üks kala otsas käis, aga lahti pääses, toimus löök ja sidur hakkas laulma. Võtsin käigu välja ja keskendusin kalale. Kala istus põhjas ja eriti ei liigutanud, vaikselt nihkusin paadiga allavoolu kalale ligemale. Aeg-ajalt tegi kala mõnemeetriseid sööste, et uuesti põhja istuda. Paar minuti jännanud, tundus, et hakkab juba väsima, kui kala tegi uue sööstu ja kukkus lihtsalt ära. Krt... no lõhe vähemasti polnud, lohutasin ennast.


Edasi trollima. Ülesvoolu. Mingi hetk haug, siis teine. Kõik sellised kilo piiri peal. Ei ühtegi ilusat. Ühel hetkel, mõnisada meetrit enne põõsast ilmus kajaloodile latikaparv.  Kerisin landi sisse ja sõitsin kohast uuesti üle - parv oli paigal. Tõmbasin paadi kaldasse ja ehitasin kiiruga miski tonkarakenudse oma spinna otsa ja lajatasin sisse. Esialgu vaikus ja siis poole kilone nurg. Siis vaikus ja poolekilone laitkas. Ja siis ahven ja siis nurg ja siis nurg ... Passisin tunnikese ja sättisin minekule.  Uuesti kohast üles sõites oli parv lahkunud.

Trollisin edasi ülesvoolu. Jõel oli korralik laine ja mingit jigitamise isu polnud. Paar haugi ronis otsa ja paar ära minekut.  Mingi hetk pühendasin ennast eile kaduma läinud ankru otsimisele - olin pika varrega kahva kaasa võtnud ja kobistasin teda vastu põhja. Metalli kolinat oli kuulda, kuid kahva haarata ei õnnestunud. Vett ka piisavalt palju, et  sukelduma ei tihka minna. Loobusin tigedas tujus peale poole tunnist tühja rabelemist ...




Ühel hetkel sai sellest kõigest villand ja tüürisin paadi kümne märgi alla, et lihtkäsiõngele  võimalus anda. Söötsin esmalt koha sisse voolu piirile ja sain peagi aru, et see oli viga - minu kork oli lihtsalt liialt niru sellise voolu jaoks. Kolisin seejärel vooluvaikse ala peale, saarekese taha ja söötsin sinna uuesti pudru sisse. Sama koht mis eile.

Kui eile ronisid kohe nurud otsa, siis nüüd valitses vaikus. Mingi aja pärast leidis esimene nurg siiski maisi üles ja arvasin,  läheb ralliks ...aga ei läinud. Vaikus endiselt all, kuni ühel hetkel keegi väga jõhkral moel korgi uputas. Minutike väsitamist ja kahva ilmus säinas (või turb?) kaaluga 1,05 kg. Tegin modelliga fotosessiooni ja saatsin maisi uuesti vette. Natuke vaikus ja sarnane võtt ja jälle korralik raskus otsas ... aga ära pudises.

Mõnda aega vaikust ja kolmas sarnane võtt. Aga otsa ei jäänud. Ja seejärel tulid nurud ...

Päikeseloojangu aeg sai kodu ära mindud. Ei ole koha kala ...