Vigala jõel uut kohta proovimas, 24. august 2013

Vanadest vimmapüügi kohtadest hakkab vaikselt isu täis saama ja nii tekkis plaan leida mõni uuem koht, kus ehk ka midagi huvitavat veest välja võluda õnnestuks ...

Sedapuhku võtsin avastusretkeks Rumba kärestikust paar kilti allavoolu oleva sügava kääru. Olen seal talviti käinud, aegajalt midagi trehvanud, kuid eldoraado pole see kunagi olnud. Samas teiste käest kuulnud jutte, et suviti seal latikat esineb. Kuna ma ise ei ole seal kunagi õngitsemas käinud, sai see viga täna parandatud.

Alustasin nagu pühapäeva kalastaja ikka, lõuna paiku:-) Täpsemalt sain oma kodinatega kella kaheks vee äärde. Ilm soe, kakskümmend plusskraadi, päike ja vahel mõni üksik pilv, tuul põhjast, õnneks nõrk. Esmalt oma tavapärane sööt sisse ja siis lihtkäsikas järgi. Kõrvale panin ühe tonka, mis leotas sööta jõe keskel, sügavamates kohtades. 

Käsika püügisügavus nii neli meetrit ja vaevalt sai see ussiga põhja ligi kui läks rüüstamiseks - särg, ahven, kiisk ja ka üksik latikalaps. Ja nii järgmised neli tundi pea vahetpidamata. Mingi hetk õnnestus alla meelitada ka keegi suurem - toimus kaks rahulikku aga konkreetset võttu ööussi otsa; esimene kord haakisin liiga vara ja kala ei jäänud kinni ning teisel korral haakisin oma 0.2 mm lipsu otsast ära ...

Vahepeal sai poovitud edutult maisiga. Väikesed punnid nokitsesid, kuid suuremad ei tundnud mingit huvi selle vastu.

Ilus ilm oli jõele toonud üsna palju paate, kes kõik usinalt haugi trollisid. Päeva stiilsemad püüdjad olid kolm kena tütarlast, kes töristasid ringi väga ägeda paadiga, mis tuunitud täpselt selliseks, et saaks nii kala püüda kui pikniku pidada. Kes ütles, et kalapüük vaid meest harrastus on!

Kella viieks oli mu peibutussööt otsas, ussitagavara nulli viidud ning ise mudilaste püügist täiesti tüdinenud, nii et ei jäänudki õhtust võtuaega ootama ning tulin tulema. Päeval siia kohta küll tagasi pole mõtet tulla ...