Vigala jõgi, 06-07. august 2013 - vimba otsimas

Teisipäeval sai üksi maale tuldud, palava linnakorteri eest plehku. Maal hea jahe tuba ja mõnus jõevesi ujumiseks. Kuna sellise palavaga ma midagi kasulikku ei suuda teha, siis sättisin koos kahe "sassiga" õhtul seitsmeks ennast jõe äärde.


Päike oli juba natukene madalamal ja temperatuur ei tundunudki kole hull. Võtsin koha sisse paarkümmend meetrit allpool juunikuisest vimmakohast. Sööt sisse ja ridvad samuti. Möödus tund, ei miskit. Ja siis ühel hetkel kork lõpuks vajus. Turb. Sisse tagasi, samasugune võtt, kuid otsa ei läinud. Dejavu pühapäevase püügiga ...

Peale turbasid tekkis uuesti vaikus. Nautisin oma õllet ja ootasin õhtust võttu. Kuid ootamatult otsustas minu taga oleval põllul traktor tööd tegema hakata .. vuristas metsani ja siis tagasi, tee äärde välja... müra rohkem kui Tallinna kesklinnas ... niipalju siis õhtusest võtust, kirusin omaette. Istusin veel mõnda aega, korjasin välja paar särge ja päikeseloojangu ajal lahkusin. Null vimba.

Juba õhtul sai mõeldud, et nii seda asja jätta ei saa ja nii sättisin ennast kolmapäeva lõunaks uuesti jõe äärde. Meelega ei läinud hommikul, et traktorist saaks oma tööga ühele poole. Kuna paar viimast korda ei olnud andnud vimba, siis otsustasin kohta vahetada ja sättisin ennast sirge keskele, sinna kus kohalikud kaks vana aegajalt vimba kakkumas käivad. Täna neid polnud ja koht ootas püüdmist.

Kodus kokku keeratud möks (poesööt + kiirkaerahelbed + liiv + muld + kama + mais) sisse ja püüdma. Ilm oli täna hoopis teine mis eile. Tugev läänetuul puhus korralikult piki jõge ja jahutas päikese kuumuse kenasti maha. Esimest heidet tehes käis peast läbi, et peaks oma kaheksa meetrise stella millegi robustsema vastu asendama, kuid jätsin siiski ridva tuult trotsima.

Koht, kus püüdsin, oli enamvähem sama sügav kui eelmine, kuid jõgi ise natukene kitsam - väheke rohkem voolu tundus olevat. Nii kui oma konksustatud maisi vette saatsin läks laulupeoks lahti. All oli väike särg, kes kergitas ja sikutas maisiteri niikaua kuni lõpuks konksu välja tiris. Asendades lammutatud sööda uuega, kordus sama nali uuesti ... nii kuni umbes poole tunni pärast esimene vimb alla tuli ja korralikumat võttu demonstreeris. Kena kala rändas sumpa. Olin kindel et nüüd hakkab tulema, aga ei ühti ... särg jätkas söögiga mängimist. Kulus umbes veerand tundi, kui lõpuks uuesti kork vee alla vajus ja teine vimb sumpa elama kolis.


Loopisin sööta regulaarselt juurde, lootuses et parv jääb alla pidama. Kuid ei jäänud, jälle tekkis pikem vahe, mille jooksul mõned särjed välja võtsin, enne kui järgmine vimb jaole sai. Niimoodi väikeste pausidega tuli vimba kuniks mu söödaämber tühjaks oli saanud. Kuus-seitse vimba olid sumbas ja kratsisin kukalt - päev alles poisike, et kas minna koju või ...otsisin pagasnikust uue söödakoti välja ja segasin uue möksi kokku.

Tuul keeras aga aina enam tuure juurde ja ühel hetkel juhtus see, mis juhtuma pidi. Sain oma ridva ülemise pitsi kala välja võttes katki. Krt. vandusin ja tirisin pagasnikust robustsema kaika välja. Kohe oleks pidanud selle võtma.

Uus sööt toimis samamoodi nagu vana. Mingi pikema aja tagant toimus vimma võtt, muul ajal  aga maiustasid usinalt särjed. Ühel hetkel otsustasin, et paneks otsa poola keelt kõnelevad ussid. Sai neid nr4 suuruses usse pakike (15tk) ostetud ja kuna sooja käes olid nad karbis kindlasti veel pruunimaks küpsenud ... siis pidi ju proovima. Esimene uss otsa ja vaevalt sai kork asendi sisse võtta, kui keegi tema ujumisvõimet testima tuli ... haakimine ja vimb kaldale. Tohhoo, kas tõesti peaks ussiga püüdma, käis peast läbi. Uuesti ussiräbal sisse ja järgnes särg. Kuna jäänused olid juba sellised, et ei saanud neid kasutada, sikutasin karbist teise ussi välja. Lugesin sõnad peale, et võtku eeskuju eelmisest ussist...

Too aga ostutus isekaks ja edevaks ussiks, kes mehkeldas kõigiga peale vimma. Särg, viidikas, särg ja läinud ta oligi. Koukisin välja kolmanda ussi ning sättisin otsa. Vahtinud mõnda aega tuimalt seisvat korki, siunasin mõttes ussi. See vingerdis ei tahtud üldse kellegagi klappida, tundus nagu ta peksaks oma sabaga kalu hoopis eemale. Vaikus kestis umbes viis minutid kuniks vimb ussi üles leidis. Palusin mõttes ussi käest vabandust ja saatsin ta järgmise vimma järele. Tõi ka selle koju. Peale kolmandat kala saatsin poola mao lõpuks pensionile - tubli uss oli:-)

Proovisin mõnda aega veel tulutult ussiga ja otsustasin seejärel maisile tagasi minna. Nii kui mais otsa sai pandud, vimb otsas. Tundus, et väga vahet ei olnud millega püüda, kui alla tuli siis võttis kõike. Särg oli küll maiam maisi peale, kuid aegajalt haaras ka tema elusamat sööta.

Kella viieks oli minu järjekordne peibutussööt otsas ja panin pillid kotti. Lugesin vimmad üle (12 tükki) ja saatsin nad jõkke tagasi. Suuremad särjed ja turvad rändasid samuti tagasi ning väiksemad võtsin kassile ära. Vähemasti on nüüd jões kaksteist vimba, keda saab püüda:-)