Kasari jõel vimba otsimas, 25. jaanuar 2014

Otsustasin, et ei lähe seekord Karjamaa augule vaid vaatan vanad vimmakohad üle - mine tea äkki kala ilusal talvepäeval aktiivne.

Hommikul -23, ootasin, kuid päike juba tunnike väljas ja läksin siis autot käivitama. Läks käima, ei mingit probleemi. Asjad pagasnikusse ja suund jõe poole... Kohale jõudes -21 kraadi, täiesti pilvitu taevas, särav päike ja ei tuuleiiligi. Kraadid olid küll suured, aga vast kannatab siiski mõllida.

Jõel neli meest ees ootamas. Tegin juttu kolme venelasega, kes mõned augud jõudnud läbi proovida, kuid võtte polnud. Sättisin neist paarsada meetrit ülesvoolu, kohta kus ennegi vimma saadud. Sügavust sirka kuus meetrit. Punane vimmakirp otsa, kaheksa sääsevastset pintslina rippuma ja sööt sügavustesse...

Nii kui põhjalt esimest tiiru alustasin laksas keegi tormakalt otsa. Sajaviiekümnene ahven. Pole paha algus. Kirp uuesti alla ja paari tiiru pärast eelmisest natuke väiksem ahven jää peal. Vähemalt kasside kala on nüüd olemas. Rohkem sellest august võtte ei tulnud.

Tegin uue, mõni meeter eemale. Kiisk. Siis veel uue, ahven ja vaikus... Siis veel uue ja jälle kiisk. Mängitasin augud korralikult läbi, kõrgete tiirudega, ikka nii, et käsi üle metsa ääre ulatus...kuid võtud ainult põhja ligidalt. Tunni pärast otsustasin, et ahvena pärast siia ei tulnud ja ronisin sada meetrit edasi. Järgmisele vimma augule.

Esimene auk, kiisk. Veel üks kiisk. Peale kolmandat kiiska kolisin viis meetrit edasi. Siin ahven, ahven, ahven...Tõmmanud neid tükki viis välja otsustasin, et panen roo äärde unna ka likku. Las vedeleb seal. Sain unna kenasti sisse, marssisin tagasi ahvena augule ja ei jõudnud veel püüdmagi hakata kui lipp püsti. Lönta lönta vaiksel sammul teisele poole jõge unna juurde tagasi. Lipp püsti, kuid tamiil ei liigu. Näppisin jääkooriku vaikselt katki ja ootasin. Ei miskit. Ilmselt jättis võtu pooleli? Haarasin tamiili, sikutan, ei - ikkagi otsas. Neljakümne sendine haugipunn ahvena kenasti suhu haaranud. Paar klõpsu kaameraga, suukoopa operatsioon nüri noaga ja auku tagasi ta läks. Panin värskema ahvena otsa ja saatsin unna uuesti tööle.


Mõllimise juurde tagasi jõudnud jätkasin ahvena augul. Pudinad. Puurisin natuke eemale. Seal sama lugu. Ok. Edasi. Vaja ikka suure sügava peal ka ära käia. Vantsisin käänakuni ja tegin uued augud. Ja jälle väike ahven. Või siis kiisk. Pool tunnikest mässasin ja siis tegin veel ühe kand ja varvas ülesvoolu. See ei olnud hea mõte. Vahepeal oli ilm niipalju soojenenud (päeval käis emhi andmetel temperatuur -11 kraadi peal ära), et sain selja märjaks. Ja kuna ilm oli nii palav, siis jahtumiseks kulus päris palju aega. Lisaks polnud siin kala, isegi kiisk ei konnanud all.

Lõpuks maha jahtunud vantsisin tagasi. Kontrollisin vanad augud üle, vaikus. Ka kiisk vaikis. Korjasin unna kokku ja vantsisin parkimiskohale lähemale. Venelased olid vahepeal lahkunud ja nüüd sain proovida veel ühte vimma auku. Esimese augu all kiisa parv. Peale kolmandat puurisin uue augu. Siin vaikus. Mängisin pikalt-pikalt ja ühel hetkel paarkümmend sentimeetrit põhjast noogutil korralik plumps. Otsa ei jäänud. Mängisin edasi, kuid kümne minuti jooksul ei järgnenud ühtegi puudutust. Puurisin uue augu samale liinile paar meetrit eemale, siin kiisk. Sättisin pisut teisele liinile jälle kiisk. Pool tundi hiljem läksin võtu pakkunud augule tagasi ja kolmanda tiiru ajal ujub keegi pihta, kuid ei võta. Kala on all, kuid võtma ei saa.

Tunni pärast andsin alla ja kolisin päikeseloojangu ajaks veel sada meetrit allavoolu. Siin valitseb aga vaikus. Päike loojunud, sättisin ennast minekule.

Kokkuvõtvalt imeilus päev. Temperatuuri järgi küll kole külm ilm, kuid tänu päikesele ja tuule puudumisele andis terve päev paljaste kätega mõllida. Väike ahven ja kiisk üsna agaralt närisid, vimb aga südatalviselt passiivne. Vara veel.