Paunküla veehoidla, 22. jaanuar 2014

Hommikul kratsisin pikalt kukalt, et kas minna või mitte minna. Paganama külm tundus olevat. Jõin maailmatu hulga kohvi ära ja lõpuks langetasin mineku otsuse. Peale otsustamist vaatasin ussikarpi, nädalavahetuse sääsevastsed veel kuidagi elasid, kuid neid oli nii vähe, et otsustasin Salmo pole avamise ära oodata. Aru ma ei saa, miks nad oma poe nädala sees alles kell 10 avavad.

Kümneks vurasin autoga poodi ja kuulsin halvaks üllatuseks, et neil matõlli pole. Homme alles tuleb. No mida ma selle teadmisega küll täna peale hakkan. Ise tahavad veel korralik kalastuspood olla ja ei suuda ennast kuidagi sääsevastsega varustada. Tigedalt tulin tulema.

Otsustasin, et kui juba plaan sai tehtud siis tuleb see ikka ellu viia. Vast jätkub olemasolevast söödast ja kui vaja, siis panen põiki.

Kell üktseist parkisin masina veehoidla äärde. Kaks autot seltsiks. Väljas miinus seitseteist ja pimestavalt ere päike. Tuul täiesti nullis. Autouksest välja astudes tundus päris karm, aga kui riided seljas ja tatsasin jää peale, ei tundunudki enam nii hull.

Teised püüdjad parkla lähedal kanali kõrval kalda ääres püüdsid. Ma sammud järvele sättisin. Väikese rohusaare juurde, mis paadilaenutuse vastas. Nädalavahetusel ilmselt kõvasti püüdjaid käinud, auke polnud just vähe. Ja loomulikult ka pürgi maha jäetud. Keski tropp oli miski grillimislaadse asjanduse vedelema järgmistele tarbimiseks jätnud...

Saare ümber neli auku sisse, kollane väike põik otsa ja läbi kammima. Kümne minuti pärast järgmised neli auku. Vaikus. Vahetasin põiklandi kirplandi vastu ja kammisin uuesti läbi. Sama vaikne kui enne. Otsustasin seejärel vahetada paika nii nelikümmend meetrit ja sealt proovida. Natuke sügavamalt ja saarest eemalt.

Esimesest august kohe väike sininina, kes unna otsa sai pandud. Teisest august paar väikest ahvena poissi. Kala pika pika meelitamise peale võttis ja sedagi kole passiivselt justkui moka otsast.

Tegin järgmise augu ja siin sain juba alloleva ahvena pisut aktiivsemaks. Tükki viis ronis august välja, et teisest august tagasi minna. Paar tükki juba saja grammised. Mõtlesin, et neid nadi fileerida ja ei hakanud kotti kala pistma. Veel üks auk ja kobistas ühe kotikala (150gr). Keski kenam veel paar korda proovis, sikutas mul matõlli otsast ja kui uuesti värske söödaga alla lasin, siis juba suu kinni oli pannud.

Kella ühe paiku vallutasid pilved päikese ja tekitas korraks ka kerget tuult. Maru vilu tundus. Õnneks tuul siiski peatselt vaibus ja kuna pilve all temperetuur tõusis, siis oli täitsa mõnus edasi mõllida. Mõned uued augud, mõned uued punnid. Proovisin vahepeal uuesti põigiga, kuid ei saanud isegi togimist. Peagi pani ahven suu täiesti lukku.

Saanud juba küllalt ühe paiga peal passimisest, sättisin sammud paarsada meetrit eemale. Sügava peale. 7-8 meetrit vett. Üksikud vanad augud ees ootamas. Puurisin ka oma kuus auku juurde, kammisin nad paarikümne minutiga läbi, saamata ühtegi märki kalast. Tagasi varasematele aukudele.

Võtsin vanad augud uuesti läbi, kuid ahven ikka eriti kehva isuga. Ühest august paar tükki meelitasin välja, teises veel miski punn pikalt kiusas mu kirpu, otsa jäämata, kuid ülejäänutes täielik vaikus.



Poole nelja paiku panin asjad kokku ja tulin tulema. Viisteist ahvenat käis jää peal ära, neist vaid kolm üle saja grammist. Unda ei puudutanud keegi.

Auto juurde jõudes avastasin, et ka teised olid varakult lahkunud. Küllap olid kartulikotid ahvenat täis saanud ja läksid neid puhastama:-)