Sõudebaasi juurde jõudsin kella kaheteistkümneks. Siin kole vastik ja kõle tuul. Kuna puur nüri, siis otsisin ühe kasutatud augu ja läks mõllimiseks. Teise tiiru alguses esimene võtt. Vimmapoeg. Paar minutit hiljem üks nurg ja siis hakkas riburada pidi väikest vimba tulema. Vahel väike vaikus ja siis punnid edasi. Mõtlesin juba, et vahetan asukohta, sest vaevalt et lasteaias mõni kasvataja kohal on... kui järksu vähe kenam vimb all vonka vonka tegi. Jäin paigale. Seejärel pea kümme vimmapoega jutti ning siis jälle vähekene normaalsema suurusega isend. Peale järgmise pisipoegade seeria algust otsustasin ikkagi eemalt proovida - mujal kindlasti parem:-)
Valisin kümme meetrit kalda poole oleva vana augu. Siin algas sama laul. Alguses paar punni, siis üks mõõdukala ja siis jälle punnid. Tüdinesin sellestki peagi ning rändasin viiskümmend meetrit ülesvoolu. Proovisin paar auku läbi, üks nurg ja üks vimmamudilane ning enamasti vaikus. Pool tundi hiljem olin tagasi algses tsoonis.
Pisikalade närimispidu jätkus endise hooga. Kolm neli kala jutti, siis väheke vaikust, siis uuesti. Vahepeal sättisid paar meest ka kõrvale põiki vehkima. Paar pudinat õnnestus neilgi välja venitada. Ja mu suureks üllatuseks otsustati üks neist pudinatest koguni parajaks kotikalaks kuulutada. Tule taevas appi, mida selle kahekümne viie sendise luu ja nahaga küll peale kavatseti hakata. Tasuta kalasupp töötutele?
Kuna suuri kalu ei paistnud olevat ja kätel hakkas vaikselt külm, siis kadus tasapisi ka püügimõnu ja nii panin kella poole nelja paiku riistad kokku. Mõtlesin küll, et äkki teeb ikkagi suu päikeseloojangu ajal suu lahti, aga kannatust nii kaua külmetada enam ei olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar