Pärnu jõel ida tuult trotsimas, 29. jaanuar 2014

Ajasime ennast isaga jõe äärde kella kümneks. Jääväli üsna tühi, silmapiiril vaid nii kümme-viisteist meest püüdmas, enamasti telkides. Ilma järgi arusaadav ka miks, miinus 15 kraadi külma ja pea piki jõge puhuv vali tuul oli ilmselt hommikused seltsimehed juba koju tagasi ajanud. Õnneks vähemalt päike paistis ja natukene üritas leevendada seda karmi kliimat.

Seadsime sammud sedapuhku ülesvoolu, konsa alla ja sealtki edasi. Esimesed augud andsid üllatuskülalised - ogalikud all. Ja nii kolmel augul järjest. Ronisime aina edasi ülesvoolu ja peagi vaheldusid ogalikud kiiskadega. Teisi kalu aga nagu polekski.

Jõudnud jõel kitsama ala peale saime lõpuks augud, kus ogalikku polnud. Pika mängitamise peale ei suutnud matõllist kiusatusele üks vimb vastu panna, paari minuti pärast järgis sama eeskuju ahvenapunn. Vajasid ikka kõvasti meelitamist enne kui kirbu otsa kinni jäid, enne togisid üsna mitu korda ilma sööta neelamata. Rohkem aga sellest august ei tulnud midagi.

Järgmine auk kümme meetrit eemale ja sama laul, pisike vimb, pisike ahven. Kolmandas augus asendus ahven särjega, kuid "meloodia" jäi samaks.  Lõpuks ka paar nurgu välja sai meelitatud, kuid kõik võtud kuidagi väga väga trotslikud, vaid põhja pealt  ja tundus, et kirbu mängitamine pigem kala eemale ajas kui meelitas. Ülimalt passiivsed kalad. Isa sai põigiga ka lõpuks käe valgeks - vimmapoeg ja ahvenapunn ühest august üsna järjest, kuid muudes ukudes täielik vaikus.

Kuna koht oli avatud tuulele ja võtt oli nii nagu oli, siis võtsime jalad selga ja vantsisime sõudebaasi poole eilsetele aukudele. Lootsime, et ilm seal vähegi soojem. Kohale jõudes selgus, et pole ühtigi. Tuul puhus sealt läbi nagu tuuletunnelist ja kaldäär ei pakkunud mingit kaitset.Ka kalaga sama nutune nagu eespool olnud kohas. Üks kaks vimmapunni august, kõik mikromõõtu. Isa sai oma kamraadidega pisut infot vahetada, enne kui need ennast koju vedama hakkasid. Neil päris nullitiir...

Passisime jonnakalt kuni  kella kaheni, lootuses et toimub mingigi muutus, seejärel andsime külmale järele ja tegime vehkat.

Kokku käis jääpeal viisteist vimmapoega, ükski neist polnud isegi mitte mõõdu ligi. Paar nurgu, mõni ahven, särg lisaks. Ja loomulikult ohtralt ogalikku ja kiiska. Kuidagi nutune värk.