Esimene jää, Paunkülas, 17. jaanuar 2013

Esimene jää on tavaliselt kalameestele ülihea saagi pakkuja. Minu kogemus on pigem vastupidi - pea iga esimese jää püük on andnud üsna kesised tulemused. Eelmine aasta mälu järgi Pärnu jõel vaid nurupudinaid sain, mõni aasta tagasi Kasari peal poole päeva peale üks kiisk jne. Nagu needus või midagi sellist oleks selle esimese jääga. Tavaliselt peale seda kõige esimest jääd alati paremaks läinud. Ja nii kevadeni välja.

Kuna nädalavahetusel on plaanis sõpradega (võimaluse korral) merele minna, siis otsustasin et teen oma "needuse" all oleva püügi eelnevalt ära. Algne plaan oli minna kolmapäeval, aga ei julgenud, kartsin et äkki veel ei kanna ja seetõttu sai mõte realiseeritud täna. Väljasõit linnast andis park hotelli juures üle tee jooksva musta kassi. No teadagi mis:-)

Veehoidla äärde jõudsin üheteistkümne paiku. Ilm ulmeliselt ilus - päike paistis, värske lumi, mille peal sätendas miljoneid päikesekiiri, nii et otsisin päikeseprillid välja. Tuul täiesti nullis, õhk karge (-10 kraadi).

Ees ootas üks auto ja nende püüdjate jalajälgedes ma vee äärde ka vantsisin. Selgus, et nad kanalist kaugemale ei olnudki läinud...

Jää kanalis 6-7 sentimeetrit ja järve poole liikudes vähe õhemaks kippus minema. Mitte ühtegi jäljerada ka sinnapoole ei läinud ja nii sättisin ennast ka kanalile ja ei läinud esimese "pääsukesena" järvele lume sisse samme tegema... Kohal olnud vene paarikesel erilist võttu ei olnud, kõmpisin neist sada meetrit eemale elektriliinide alla. Kunagi üsna ammu, siis kui aastaid tagasi viimati siinkandis jääl sai käidud, katkusin siin kõva tormi ja tuisuga tulblisti valget prahti... Võiks ju nüüdki kassidele midagi viia.

Esimesed augud polnud viga, keskid olid kohe all ja peagi mõned ahvenapunnid jää peale ronisid.

Seejärel aga kõik kuidagi hangus - ei miski togimist ega närimist. Huvitav kas jõudsin kohale hommikuse võtu lõpuks ja nüüd lõunapaus? Puurisin piirkonna sõelapõhjaks, kuid nooguti vaikis kangekaelselt.

Tunnike mässatud, vaatasin üle tee järve poole. Vahepeal olid mõned püüdjad juurde tulnud, kes kõik piki kalda äärt roo tagant püüdsid. Sättisin ennast ka vabasse lõiku ja nullitasin koos teiste kambalistega. Ühe eesti mehega sai juttu tehtud, tal unna otsas üks peenike haug ja mõlliga kolm-neli ahvenat.


Vahepeal käis üks vene meestest tuuraga ka järve keskel ära, aga tuli sealt ruttu tulema. Igaks juhuks jätsin jänese püksi ja ei roninud suurele veele:-) Teise tunnikese tiksusin samas seltskonnas ja siis vantsisin tagasi eelmisele kohale.


Siin endiselt vaikus. Raiskasin veel ühe tunni ilma võttu saamata ja tulin tulema.

Vast nüüd sai nädalavahetuseks esimese jää needus maha võetud:-)