Meriforelli otsimas, 02. jaanuar 2014

Vana aasta sai Pärnus ära saadetud, laps vanaemale-vanaisale üle antud ja nii seisin valikute ees. Kas teha esimene kalapüük Pärnu jõel, tonkatades vimba-lutsu? Või teha kaks õhtut Kasaril lutsutades? Või minna kindla peale ja teha kaks nulli laksu mere ääres? Esimene variant langes ära, kuna paps hüppas alt ja üksi ei tundunud mõttel jumet. Lutsu puhastamise isu veel ei ole ja nii jäi üle merika variant. Kõik eelmised aastad alustatud miskeid valgeid pudinaid püüdes, nüüd aeg alustada nullitades.

Ilm rahulik, kagu tuul puhus kergelt. Kuna viimasest korrast kolm päeva möödas, siis arvasin, et vanas kohas lääne tuul äkki kala randa toonud ja vesi vahepealse aja jooksul piisavalt selginenud. Seega esimese päeva plaan künda vanasid kive.

Parkimiskohta sõites kolm masinat ees ootamas. Tohoh, kas ma äkki lõpuks õigel ajal õiges kohas? Riided selga ja mere äärde. Vesi maru madal ja pilt hoopis teistsugune kui eelmistel kordadel. Justkui keegi oleks kive juurde vedanud:-)

Panin oma viilitud toby otsa ja kukkusin esimesel kivivarel vehkima. Samal pool paarsada meetrit edasi üks mees vehkimas ja teisel pool sama palju eemal kaks meest veel. Kaks meest lahkusid tunni pärast, paistis et tulemusteta. Mina ja teine mees sammusime uljalt lääne suunas edasi. Paar tundi hiljem jõudsin talle järgi. Tuttav nägu. Ajasime juttu, vahetasime muljeid, imetlesime lante. Kontakte kalaga kummalgi mitte ühtegi.

Otsustasin seejärel pikema retke ette võtta ja paar kilti edasi vantsida. Mõeldud tehtud. Peagi uusi maa-alasid läbi loopima asusin. Kivid nagu muiste, põhi ilus kui muinasjutus, kala kindlasti iga kivi taga peidus ... aga ei midagi ... vahetasin lanti, panin oma hõbe-sinise solvkrokeni ja loopisin edasi. Tulemus sama.

Kella kahe paiku otsustasin nina ümber keerata ja tagasi vantsida. Tuttavatesse kohtadesse. Kohale jõudes avastasin, et olin täitsa üksi jäänud. Kammisin need kohad läbi, mis hommikupoolikul puutumata jäid.

Õhtu eel vantsisin veel parklast paremal oleva neeme peale. Otsisin viimasest korrast "elamusi" pakkunud kivi välja ja ronisin selle otsa. Täna see kivi sisuliselt kaldal seisis... Hämaras jändasingi selle neeme tipus ja kella neljast andsin alla. Ei ühtegi võttu...

Ilmselt õigus neil, kes ütlesivad, et kala lõunatuulega siit rannast sügavasse läinud. Ja vaevalt et tagasi tuleb, enne kui tuul muutub. Homseks peab ilmselt mõne teise paiga otsima.