Kasaril talviseid vimmapätse meelitamas, 01. veebruar 2014

Hommikupoolik sai kulutatud asjatoimetustele ja nii sättisin alles lõunaks jõele. Sedapuhku looduskaitsealast ülespoole.

Ilm kaunikesti kole. Külma vaid kuus kraadi, aga metsik lõunatuul. Pilves ja korralik tuisk. Jõeääres mitte üht püüdjat, vaid valge puutumatu lumevaip... Sättisin ennast madala-sügava piiri peale, metsatuka varju ja hakkasin punase kirbuga mõllima. Esimesest august kohe ahvenapunn, mille unna otsa sättisin ja terveks päevaks ta sinna ujuma jäigi (õhtul sai ta veel kenasti tagasi lastud)

Teine auk, teine ahvenapunn. Siis neli auku, kus täielik vaikus. Vahepeal tuli jõeäärde kaks meest juurde ja sättisid ennast samasse rajooni püüdma. Otsustasin seepeale edasi otsima minna.


Esimesed kaks auku rooaluse äärde andsid jälle ahvenapunne. Seejärel kraavisuudme ligi, kus piirdusin ühe augu ja ühe ahvenaga. Kuna edasine oli tuulele avatud ala, siis sai tehtud kand ja varvas kurve peale. Siin vaid kiisk torkis. Siis pikki roogu tagasi ja veel üks ahvenapunn ühest august välja ronis. Olukord üsna trööstitu, sai mugavustsoonist väljutud ja järgmine auk tehtud tuule kätte. Jälle ahvenapunn.

Panin viiskümmend meetrit edasi järgmise augu. Vaikus all. Neljanda tiiru (tiir = põhjast kuni meeter üles ja tagasi alla mängimine) aeg keegi nagu ujus vastu. Kuuenda tiiru ajal kordas sama asja ja kui alla hakkasin mängima, siis poole meetri kõrgusel põhjast vajus nooguti paindesse. Maakera taga. Jess. Kala tuli raskelt, kuid üldse mitte aktiivselt võideldes auku. Ilus lai nagu labidas. Korralik vimb (640 gr). Imetlesin kala ja tegin pildid. Ilus poiss oli.

Uuesti sääsevastsete kimp alla ja mängima. Jälle mõni tiir vaikust ja siis keegi uuesti pihta ujus. Päris mitu tiiru vahele ja lõpuks peale kolmandat vastuujumist vajutas ära. Kui kala auku jõudis, sai auk järsku kala täis. Eelmine oli ilus kala, see aga juba väga kena poiss - 780 grammi. Pärast fotosessiooni uuesti kirpu alla lastes ja vaevalt kümme sentimeetrit põhjast üles mängitud, kui kolmas kala agressiivselt laksas. See aga selline tavaline suurus (390 gr). Ilmselt pressis ennast paksukeste vahelt kiiruga läbi:-)

Järgmine võtt mõni tiir hiljem andis kellelegi löögi vastu nina. Ai ai, kas nüüd ujusid ära?  Esialgu tundus, et mitte, sest mõni aeg hiljem keegi jälle  üsna kõrgel põhjast paar korda pihta ujus. Kuid võtma enam ei saanud. Viis minutit vaikust ja siis korraga kiisk all. Selge, eemale ujusid. Vahel aktiivne vimb tiirutab ringiratast ja lootuses, et kala tagasi tuleb, jäin paigale.

Kiisk, kiisk, särg, nurg, ahven, kiisk...poole tunni pärast hakkasin ümbrust kammima. Auk ülesvoolu, auk allavoolu, auk ristivoolu. Kõikjal kiisk või ahven all. Kõndisin vanu auke pidi kuni kell pool viis ridva kokku panin ja kodu poole sättisin.



Kokkuvõtvalt.

Tore päev oli. Ilmselt jäi vimma aktiivsusperiood sel korral lihtsalt poole tunni pikkuseks. Vimma võtud üsna loiud ja ka vastupanu selgelt uimane. Südatalv ikka. Aga Kasari vimba jää pealt tõmmata on sellegipoolest väga lahe!