Jäin ööseks Pärnusse, elasin õhtul kaasa läti hokimeeskonna võidule ja hommikul sättisin oma sammud uuesti jõele. Poole kümneks. Ilm mega ilus - päike säras taevas, temperatuur nullis, tuul pea olematu. Kui eile oli probleeme peale saamisega, siis täna hommikuks oli vesi niipalju langenud, et sai üsna kergelt peale.
Päevaplaan oli samasugune nagu eile - siiga otsima, kui nullitamine ära tüütab siis vimmaaugule ja pealelõunal uuesti siiale. Kand ja varvas eilsete aukudeni välja ja läks püügiks. Esimesed kümme auku, katsusin läbi eile puuritud auke, millele öösel sendine jääkiht peale oli tekkinud, ei andnud mingit märki elust jää all. Liikusin vaikselt ülesvoolu ja olin kõik eilsed paigad juba maha jätnud, kui jõudsin Maidu eilehommikustele aukudele, kus tal võttugi polnud. Valisin neljast jääaugust ühe välja ja lasin punase kirbu põhja. Tõstnud marmõssi mängides sirka paarkümmend sentimeetrit, vajutas keegi õrnalt noogutit. Haaksin, aga otsa ei jäänud kedagi; mängisin seejärel kirbu uuesti alla põhjapool ja kala läks õnge ... Mõõdus vimb, kuigi nilbakas ronis jääaugust välja. Tore, pole siiga, saab ehk vimbagi. Poetasin vimma teisest jääaugust tema kodusesse keskonda tagasi ja lasin uuesti kirbu põhja; kohe kiisk otsas, justkui seletades, et me siin vimmaga kahekesi koos ujusime ja rohkem siin teisi vimbu polegi...
...ja polnudki. Jändasin veel kümme minutit, kuid rohkem midagi ei toimunud. Tegin seejärel augu meetrit neli ülesvoolu ja jäin sinna püsti seistes püüdma. Kuna tuult ei olnud, siis oli seistes üsna hea püüda. Juba paari esimese tiiru järel hakkas keegi kirpu "segama", algul justku puudutas, siis natuke nagu väristas, sügas ennast vastu tamiili... Mõte viis vaikselt kiisa lainele, kui keegi ootamatu liigutusega põhja langenud kirbu üles tõstis ja sellega Sindi suunas plaanis minema hakata. Haakisin ja jäi otsa. Tundus kena vimma mõõtu olevat, aga rõõmsa üllatusena ronis august välja hoopis siig. No nii, käsi vähemalt siiane, polnud küll teab mis suur (38 cm) ja otsustasin ta lahti lasta. Las kosub.
Jätkasin samal augul püüdes mõnda aega, kuid midagi huvitavat ei toimunud. Tüdinesin ja kukkusin ümbruskonda puurima, kuid midagi peale kiisa eest ei leidnud. Kella üheks oli kopp ikka korralikult ees ja kolisin oma kodinatega vimmapüügi tsooni. Otsisin oma vanad augud üles. Siin korralik vool, kuid tunnetasin ikkagi oma kirbuga põhja ära ja kuidagi andis püüda. Pärast paari minutilist meelitamist läks esimene vimb liimile ja avas seejärel tee veel kahele, kes koheselt rabasid kui kirp nendeni jõudis. Peale seda toimus rahunemine. Keegi oli all, kuid võtma teda kuidagi meelitada ei õnnestunud.
Pool päeva seljataga, kõht ka juba tühi ning asutasin ennast lõunat sööma. Pannkook otsapidi suus, ritv käes otsustas siis kaua meelitatud vimb kirpu himustama hakata. Läbi häda suutsin kuidagi ilma pannkooki maha viskamata kala välja venitada. Kala sööb siis kui sööb kalamees:-)
Samast august ei tundnud rohkem pikka aega keegi huvi sööda vastu ja otsisin ümbruskonnas vähe paremat püügirajooni. Mingi hetk tekkis vool ja voolu tekkimise hetkel õnnestus ühest uuest jääaugust üks nurupäts ja vimb välja meelitada, kuid see auk käima ei läinud. Kala kuidagi arglik ja sööma peale mitte väljas.
Poole kolmeks kolisin tagasi siiapüügi rajooni. Kammisin vanad augud uuesti läbi, ilma vähemagi eduta.
Vahepeal sattus mulle seltsi üks vanem mees, kes rattaga piki jõge kodu poole sõitis. Parkis ratta mu kõrvale ja kukkus memuaare pajatama. Rääkis ikka uskumatud lugusid, kuidas siit ikka kahekiloseid siigu ja pooleteist kiloseid vimbu tõmmatud. Kuidas sindi alt lõhe meeste paati kolm kilomeetrit allavoolu vedas, ja palju muid huvitavaid kalamehejutte. Olid need vast ajad olnud...
Peagi läksid meie teed lahku, sest koperdasin auto poole tagasi, mõttes veel pisut vimba proovida ja siis minekule asuda. Vimb polnud kodus ja poole viie paiku seadsin ennast minekule.
Kokkuvõtvalt: kentsakas päev oli. Kala nagu sai saadud (kuus vimba - sort vilets, vaid üks ca neljasajane, teised mõõdupiiril; üks siig), aga kalavõtte nagu polnud. Suur osa päevast väga tuim mängitamine. Päike oli täna ka juba nii kevadine, et keskpäevane soojus kergelt une peale ajas:-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar