Hommikul igaks juhuks väga kaua ei põõnanud - mine tea, äkki lõunast pole jää peal enam ühtegi vaba kohta; ja nii veeresin autoga vimmapüügi kohta juba peale kella üheksat. Väljas läbi vine paistev päikeseline ilm, kerge lõunatuulega. Temperatuur lausa plussis. Jää jõe peal nagu sochi olümpiamängude jäähoki areenil.
Jää peal viis meest. Kolm parkla juures, kaks kahtlaselt minu vimmaaugu lähedal. Võtsin suuna sinna. Tegin kohalolnud venelastega juttu ja puurisin augu sisse. Omast arust nagu õigesse kohta. Kindel aga polnud, terve jääväli oli auke täis ja kuna lumi oli sulanud, siis polnud ka märke mille järgi orienteeruda. Pool tundi hiljem, kui olin esimeses augus nullitamisest tüdinenud, tegin väikese jalutuskäigu piki jõge ja avastasin peagi, et olin ikkagi kahekümne meetriga metsa pannud. Kolisin õigesse püügirajooni ja puurisin uue augu. Punane kirptirk põhja ja kohe kiisk kallal, tõstsin hooga kirbu meetri kõrgusele ja mängisin sealt piirkonnast vaikselt allapoole.Kiisk tavaliselt nii kõrgele põhjast ei tule ning kui vimb on all, siis köidab ülalt alla mängiv kirp teda pea paremini kui alt üles mängiv.
Jõudsin põhjani, paus ja ülespoole tagasi. Kiisk enam ei seganud ja kui sööt oli paarkümmend sentimeetrit põhjast, vajutas keegi korralikult nooguti alla. Jess, esimene vimb ronis jääle.
Pildi jaoks ei hakanud aega raiskama ja saatsin kiirelt kirbu alla tagasi. Kohe järgmisel tiirul läks actioniks - keegi proovis, lüües üsna tugevalt kirpu, aga haakimine läks tühja. Uuesti ülalt alla ja siis alt üles ning poolel teel samasugune liigutus. Niimoodi neli korda, enne kui viiendal kala lõpuks pea meetri kõrgusel põhjast korralikult toidu suhu võttis. Kena vimmapäts jääl.
Seekord tegin pilte ka ja olin üsna kindel et kala vahepeal edasi ujub. Aga tutkit. Samasugune "tagumine" läks kohe lahti. Viis kuus korda togis vimb kirpu, kuid ära võtma ei kippunud. Vahetasin sääsevastsed ruttu värskemate vastu, kuid paremaks ei läinud. Kala oli all, togis paar korda veel ja siis tekkis vaikus. Algus oli olnud ilus ja olekski ju jama, kui selline kena kala terve päeva ketti peaks tulema.
Mängisin mõnda aega samal augul ja siis proovisin samas rajoonis teisi auke. Vahepeal olid minuga liitunud kaks tuttavat ja kündsid samas piirkonnas oma vagu. Ahven oli üsna aktiivselt kõigil all ja lõpuks leidis Mait ka korraliku ahvena üles, saades paar kolmesaja grammist triibut. Mul nii kenasid ei tulnud, vast üks oli selline kahesajane ja paar saja grammist lisaks. Vimb aga vaikis.
Kell pool üks võtsin kasutusele "vanakalarahva" tarkuse, et kui kala ei söö, siis sööb kalamees. Mõeldud tehtud. Vaevalt sain oma lõunaga ühele poole, kui päike tuli lõpuks pilvevinest korralikult välja ja käivitas vimma liikumise. Esimene kala laksas ilma hoiatamata ülemise pausi ajal. Teine togis pikalt sööta, enne kui otsa vajus. Korralik maakera oli...oli...ja kukkus lahti. Krt, sellel ei saa olla head tagajärjed. Ja ei olnud ka, sest sellest august ma ei saanud enam ühtegi vimmavõttu. Kahjuks ka kõrvalaukudes tekkis jälle vaikus.
Kondasin püügirajooni erinevatel aukudel, kimbutades ahvenaid ja särgesid, vandusin tulist tõrva kiisa puhul ja lõpuks kirusin vetehunti. Pea meetri kõrgusel eht vimmalik võtt, kuid teravad haugihambad suutsid tamiili läbi lõigata ja kirbu endale võtta. Päris samasugust kirpu mul enam polnud ja nii sai pandud otsa vähe teistsugusem variatsioon. Haug oli täna üldse väga aktiivne - Mait sikutas kirbuga kolm ja haapsalu mees ühe haugi. Lausa ime, et meil nii vähe kirpe kaduma läks...
Päevane paus lõppes kella kolme paiku, kui algsest püügiaugust sirka neli meetrit allavoolu ühe korraliku poisi ära meelitasin. Sellist korraliku hommikupooliku tüüpi actionit aga ei tekkinudki - aegajalt vimb andis endast märku, enamasti togis ja jättis järele, vaid kaks pätsi läksid ahneks ning need said ka veest välja meelitatud.
Kella neljast panin ridvad kokku ja tulin õhtale. Kokku sai kaasa võetud kuus korraliku kasari vimba. Mõnus päev oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar