Startisin kella poole üheksa paiku, et linna piirilt sääsevastsed osta. Uskumatu, et kalakauplused avatakse üldjuhul kas kell üheksa või isegi alles kell kümme. Kalamehed ilmselt na unine rahvas:-) Keegi võiks kätte võtta ja organiseerida kalastuse "basic" asjade müügi Statoilis - ussid, sääsevastsed, jupike tamiili. Igasugust muud jura ju seal müüakse...Igaljuhul sain kell üheksa õnnelikuks sääsevastsete omanikuks ja gaasipedaal sai autol alla vajutatud... Arvasin, et jõuan poole üheteistkümneks jääle, aga tutkit. Pärnu maanteel oli üks veoauto teisele otsa sõitnud ja kogu tee kinni. Ümbersõit Konuvere kaudu. Kõvasti sai lisaaega kulutatud ja nii juhtus, et alles kella 11ks sain oma sammud jõele seatud. Otseteed siiapüügi rajooni. Wimbu oli hommikul passinud vimmapiirkonnas ja liitus nüüd minuga.
Wimbu lahkus peale kahte, et vimba püüdma minna. Mina jäin edasi jonnima. Kammisin regulaarselt kõik enda jaoks kunagi tulemust pakkunud tsoonid järgemööda läbi, kaunistasin jääaukude ääri kiiskadega, vahelduseks isegi puurisin ... Aga kella kolmeks oli kopp ikka nii ees, et otsustasin natukeseks jalgu sirutama minna ja hiljem tagasi tulla.
Kõndisin vaikselt vimmapüügi paiga poole, tehes tee peal enda jaoks uutes kohtades peatusi. Paar nurgu siit, paar ahvenat sealt. Minu vimmapüügi augus laiutas Wimbu ja co. Neil mõned vimmad ja ahvenad, kuid kalavõtt kapriisne. Tegin paar auku puhkuseks ka siin ja seejärel tagasi siia rajooni. Usk ei olnud veel lõplikult murdunud:-)
Õhtupoole tuli vool, mis aga ei toonud muutust minu püügipaigas. Jändasin seal poole kuueni ja siis vantsisin minema. Vimmapüügi augus oli vool kalal lõpuks karbi lahti teinud ja Wimbu ja co olid saanud päris kenasti ilusat vimba. Istusin väsinult õhtuhämaruses veel nende seltsi ja paari minutiga oli poole kilone vimb otsas, kuni auguni välja ja siis justkui sümboolselt lahkus. Panin asjad kokku ja kuulutasin päeva lõppenuks.
PS! Pildid masendavalt hallid - nii nagu ka päeva üldfoon oli
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar