Kasaril ja Pärnu jõel koos Viljariga, 15.-16. veebruar

Laupäev sai varajase äratuse ja kella kaheksa paiku jõudsin juba Kasari jõe äärde. Viljar tuli Tallinnast enamvähem samal ajal ja nii sättisime ennast vanale vimmaaugule. Mõned püüdjad juba ees ootamas.

Ilm hall, pilvine, pea tuuletu. Temperatuur nullis. Vaevalt saime kirbutama hakata, kui Viljar lutsupoisi välja sikutas.  Algus oli vägev...kuid sellega või päeva sisuliselt lõpetatuks lugeda. Ülejäänud aja kuni lõunani trotsisime kannatlikult kiiskasid ja ootasime vimma võttu. Vaikselt kogunes rahvast juurde ja lõpuks olid samas piirkonnas pea viisteist meest püüdmas. Aga vimb kavalpea, nägi et rahvast liiga palju ja ei teinud karpi lahti:-) Kogu aja jooksul saadi vaid üks vimb.

Endal peale kiiskade paar ahvenat lisaks enamusele augus elavatele kiiskade suguvõsale.  Lõunast põrutasin sünnipäevale ...




...järgmisel hommikul kell seitse olin autoga Viljari juures ja startisime samas suunas tagasi. No kui eile ei võtnud, siis äkki täna teeb karbi lahti.

Ilm tuulisem ja soojem, kuid sama hall ja pime kui eilsel päeval. Vahepeal mõne piisa vihmagi sekka viskas. Plaan oli lihtne - alguses Kasarile, kui kella üheteistkümneks midagi toimuma ei hakka siis edasi Pärnusse. Eilsega võrreldes oli ainuke muutus jõe peal see, et rahvas oli suurest pettumusest koju jäänud. Vaid kaks vene meest särjetasid kalda ääres ja kogu vimmapiirkond oli meite päralt.  Kogu kahe ja poole tunni ainus erksam hetk oli kohe alguses, kui keegi langevat tirku - ilmselt haug - lennust haaras ja peale mõne sekundilist otsas olemist koju tagasi pääses. Ülejäänud aeg oli nagu eile - kalal suu nii kinni kui üldse annab ja nii seadsimegi auto nina Pärnu suunas.

Pärnu linnas korralik rahvamass liuvälja peal puuridega valssi tantsimas. Seadsime oma suuna eelmisel korral vimbu pakkunud paigale. Ilm oli vahepeal natukene heledamaks muutunud ja lootus, et päeva lõpuks kellegi jää alt välja meelitame, kasvas tunduvalt.

Sättisime ennast püüdma. Kümne minuti pärast avas Viljar skoori. Ja kuna jätku ei tulnud, siis kukkus jorisema, et mis ta küll selle ühe vimmaga peale peaks hakkama. Kala jää all ilmselt kuulas ja peagi oli meil kolm kala juures. Kõik võtud ainult põhja ligidalt ja kalad tilkusid ükshaaval erinevatest aukudest; mingisugust augu "käima" saamist ei paistnud kusagilt tekkivat. Seega otsustasime peale pikemat pausi paremaid jahimaid otsima minna. Siia aukudele.

Tunni pärast olime tagasi. Tulemused olid olnud ... peale kiisa kedagi polnud näha... Ja kui tagasi jõudsime läks kohe andmiseks. Kell oli kolm ja õhtune võtt algas. Alguses tilkus üksikult, kala näris väga passiivselt ja vaid põhja kohalt.  Kuidagi ei saanud pihta, millist mängu ta siis tahab, kuni ühel hetkel läks asi käima erinevate mängude tiheda vahetamise peale. Kõigepealt tavaline vimmarütm, siis põhja kohal väga tiheda ja väikese amplituudiga mäng, seejärel vaikse "koputamise" saatel kergelt ülespoole. Kui see ei aidanud, siis uus tiir. Enamasti koputamise peale vajus kala otsa ära. . Kuna võtud olid passiivselt pirtsutavad, siis oli päris palju ära minekuid. Õnneks parv augu alt see peale maha ei jahtunud, kuniks üks poole kilone mul ootamatult auguäärel koos kirbuga läks.

Kuniks uut kirpu sidusin oli kalal isu maha jahtunud ja edasi toimusid võtud pikkade vahede tagant. Päris palju kalu sai augu äärelt minema, oma viis kuus tükki kindlasti. Kuna jää läbipaistev, siis augu all kala meeletult rapsima kippus ja tihti see talle ka edu tõi. Nelja paiku tekkis jões tugev vool ja see rikkus kõik. Algselt õnnestus veel mõned võtud saada, kuid siis ei saanud enam tavalises suuruses kirpudega põhja kätte ja nii tulime peale poolt viite tulema. Aitas küll tänaseks.

Kokku sai kahepeale ära võetud viisteist vimba. Sort ei olnud just suurem asi, enamus kalu sellised kolmesajased ja vaid üks pea poole kilone sinna sekka. Viljar tassis saagi kaldale ja mul õnnestus kalade koju tassimisest pääseda:-)

Esimene sats Kasari pätse vaikselt juba kuivamas: