Pärnu jõel sõbrapäeva veetmas, 14. veebruar 2014

Äratus nagu ikka argipäeviti kell seitse. Poiss oli eile miski viirusega koolist koju maabunud ja kuna täna veel ei julgenud kooli minna (kuigi juba õhtul oli poiss nigu ponks, selgelt popipalavik), siis põrutasime Pärnusse vanaema juurde. Mina aga loomulikult jõele.

Linnas rahvast jääl päris kenasti, võtsin suuna massidest eemale, ülespoole... Jõe äärde jõudsin poole üheteistkümneks. Ilm pilves, tuul pea olematu, puhudes erinevatest suundadest, temperatuur näitas +1 kraadi. Ei ole just paljulubav ilm, aga proovima ju peab.Võtsin suuna samasse stardipaika, kus eelmine kord siin kandis tuterdades. Tookord oli siin vimba all. Jää mega libe ja lahedalt läbipaistev. Kõiksugu õhumulle ja pragusid täis. Puurisin augu vanast august pool meetrit kõrvale ja lasin marmõssi alla...

...kohe keegi torkis. Täielik de ja vu. Torkis veel paar korda, kuid kuidagi uimaselt ja seejärel jättis järele. Piinasin auku veel kümme minutit ja siis lahkusin sellest piirkonnast. Suund ülespoole, siiga ja suurt ahvenat otsima.

Erinevad augud, erinevad kaugused kaldast, erinevad sügavused. Enamasti valitses all vaikus, mõnikord leidis sääsevastse üles kiisk ja korra ka korralik nurg. Otsisin edasi. Vaikselt hakkas väike tüdimus ja lootusetuse tunne tekkima. Kell pool üks ka juba. Puurisin uue augu, otsisin kastist lõunaks juustusaia ja hakkasin mängima, sai ühes ja õng teises käes. Nii kui peale esimest ülesmängimist kirbu alla põhja suunas vabalt kukkuda lasin, ise samal ajal saia matsutades, tõstis keegi kirbu põhjast ... 460 grammine vimb rändas kalakasti.

Uuesti sööt alla ja uued mängimistiirud. Paar minutit hiljem nurg, jälle põhjast ja siis põhja ligidalt korralik ahven (280gr). Meel läks vaikselt rõõmsamaks, kala tundus muutuvat aktiivsemaks, sest järgmiste langetamistega veel paar nurgu otsa ronis Siis tekkis vähe pikem vaikus, mõtlesin juba uue augu puurida, kui järgmine vimb põhjast kirpu tõstma kippus. Seegi kasti. Edasi aga vaikus...

Uus auk mõni meeter allavoolu, seejärel ülesvoolu, kalda poole ja ka kaldast eemale. Kõigis täielik vaikus. Liikusin veel natuke ülesvoolu, ikka vaikus. Kentsakas, nagu oleks ainukestele kaladele otse pähe puurinud... Samas, kui kala võttis oli vool, nüüd see oli aga kadunud...

Liikusin edasi, puurides erinevatele kaugustele uusi auke ja mingi hetk komistasin uuesti nuru otsa. Tükk aega enne keegi andis märku, vahetasin matõlli ja lõpuks vajus päris kõrgelt (60-70 sentimeetrit põhjast) otsa. Olles nuru vabastanud ja uuesti marmõssi alla lasknud, kordus samal kõrgusel täpselt samasugune võtt. Sedapuhku oli kala kobedam. Venitasin kala juba jää alla - läbipaistvast jääst paistis midgi valget ... ja kukkus ära...

Proovisin veel samal augul mõnda aega, puurisin ümbruskonna läbi, kuid võtte ei järgnenud. Ah küllap oli suur nurg, lohutasin ennast ja võtsin suuna auto poole tagasi. Esimesele augule...

Kell pea neli, kui tagasi jõudsin. Kuigi päeval olid soojakraadid oli augul kena jääkirme peal. Ei sula see paks jää midagi nii kiiresti. Kirp sisse ja püüdma. Ja kohe aru saada, et keegi all - ujub vastu, kergelt vajutab, seisuajal torgib, kuid ära ei võta. Meelitasin oma viis minutit, enne kui ära vajutas. Ja oi kui tige oli see vimb peale konksu otsa sattumist. Polnud teab mis suur, kergelt üle mõõdu, kuid sõitis augu all nagu miski hiiglane, keeldudes kategooriliselt pead jääauku pistmas. Lõpuks ikka õnnestu jääle meelitada...

Uuesti kirp alla ja järgmine toiduga mängija platsis. Kõik samad elemendid kordusid oma viis-kuus korda. Lõpuks mängisin põhja ligidal "hullu" (tiheda sageduse ja minimaalse amplituudiga), kuni kala lõpuks ära vajutas. Samasugune vimmapoiss. Seejärel kerge vaikus, nagu tahes tõestada, et neid oligi parves ainult kaks tükki, kuid minutit viis hiljem järgmine olematu lapsetoaga tegelane toitu käkerdama hakkas. Pika meelitamise peale sain kala otsa, kuid kukkus pooles vees ära. Uuesti kirp alla ja kohe järgnes laks, venitasin vimma jääni ja krt jälle pudises otsast. No kas nüüd lähevad minema?

Hetkeks tekkiski paus, kuid paar minutit hiljem andis endast järgmine märku ja paar tõstet hiljem laksas ära.  See ajas ilmselt allolevad kalad tigedaks. Järgmine vajutas juba õite tigedalt pea meetri kõrguselt põhjast. Isend jäi ka päeva suurimaks - 560 grammine vimb.  Järgmiseks sain telefonikõne ja kui viis minutit hiljem jätkasin oli parv eemale ujunud.

Tegin veel mõned kontrollaugud alla ja ülesvoolu, meelitasin ühe nuru võtma ja kell viis kuulutasin püügi lõppenuks. Kokku sai ära võetud kuus vimba, üks ahven ja tagasi lastud pea kümme nurgu. Siiga ei näinud ja ahvenapätsidest midagi ei kuulnud. Ja vimbade suurus pole ikka võrreldavgi Kasari pätsidega:-)