Pärnu jõel, siiga otsimas ja vimba püüdmas, 21. veebruar 2014

Viljar pakkus võimaluse Pärnusse minna ja haarasin rõõmuga pakutust kinni. Start Tallinnast kell seitse hommikul. Peale paari statoili olime lõpuks üheksa paiku jõe ääres. Ilm pilves, kuid päeva peale viskas vahele ka päikest, tuul kagust/idast, temperatuur nulli lähedal. Jää peal kena lumekiht, millel ei ühtegi jalajälge - nagu talv oleks äsja saabunud ja meie esimesena selles ilusas kohas:-)

Esmalt sammud vimmaaukudele. Vaja ju hea tunne käe sisse saada, küll siis päeva peale saab edasi vaadata. Esimene auk puuritud ja viie minuti pärast kaks vimba ja üks nurg jääpeale veetud. Üks vimb läks tagasi, teine Viljari kotti. Järgmine tund aga...

...tunnike hiljem seadsime sammud siiapüügi kohtade poole. Jää peale kolm senti lund, selle all kiilasjää. Päris mitu korda pidin käbra käima, nii petlik oli see lumekiht. Kohale jõudes uued augud sisse ja püüdma. Mul all täiesti vaikus, Viljar nopib ahvena; puurin uue augu, mul jälle vaikus, puurib Viljar augu, keegi taob noogutit jää poole...

Mitte ei saanud aru, kuidas siin need asjad käivad ja liikusin edasi. Ülesvoolu. Aeg-ajalt uued augud ja uued nullitamised. Liikusin kuni eelmisel korral saadud siia paigani välja siis natukene teisel voolujoonel tagasi. Jääaukudes kas vaikus või kiisk...

Mingi hetk nägin, et Viljar keeras suuna algsele püügipaigale tagasi. Ise jäin otsima. Jõudsin nii viiekümne meetri kaugusele sellest august kus Viljar kedagi jää all narritas, kui uue augu peal esimesel ringil keegi paarikümne sentimeetri kõrgusel põhjast nooguti konkreetselt alla vajutas.

Kena vimb rändas kotti. Jätkasin samal augul oma viis minutit, kuid jätku ei tulnud. Lõuna aeg ka käes - tegin vahele ühe võileiva ja alustasin siis uuesti. Ja keegi andis märku, üsna kõrgel põhjast.
Mängisin edasi ja jõudsin pea meetri kõrgusele põhjast, kui jälle kena ja konkreetne vajutus.
Seekord midagi suuremat taga. Siig? Vonka vonka käis veel all. Mõttes aga, ära mine ära, ära mine ära. Igaksjuhuks lükkasin lund auku ja vaikselt venitasin kala lähemale. Augu all aga jäi venitamine pikaks ajaks seisma - kala peksles augu all ja keeldus auku sisenemast. Ei edasi ega tagasi. Üks suur saagimine vaid. Lõpuks pistis pea ikka auku ja ...krt. haug. Kirp ülemises mokas täpselt nii kinni, et hambad tamiili ei ulatunud.

Tegin igaks juhuks uue sõlme ja jätkasin püüki. Ei sellel, ega ka erinevatel suundadel tehtud aukudel ei tulnud ühtegi võttu. Liikusin edasi. Nii kolmkümmend meetrit. Valisin ka teise voolujoone ja tegin uue augu. Paar minutit mängitud ja mõtted suunasid juba edasi liikuma, kui järsku allamängimisel kellegi närv vastu ei pidanud ja nooguti paigale tarretas. Jälle kena vimb. Ja jälle jätku ei tulnud. Nagu ei olekski vimb parvekala.

Proovinud ümbruskonna erinevatelt aukudelt veel kala leida, lahkusin peagi püügitsoonist. Üles vimmaaugu poole tagasi. Viljar istus juba pikalt ühe augu peal, vaevalt ta seal tukub, kindlasti vimba kangutab. Liikusin samasse kanti, tehes teepeal paar peatust. Esimene andis nuru, kes tükk aega nökerdas sööda kallal ja kui lõpuks üle meetri kõrgusele põhjast olin mänginud, siis ärritus ja pakutava alla neelas. Peale seda selle augu all aga kiisk.

Poole kolmeks jõudsin lõpuks Viljari juurde tagasi. Kutt jõi teed ja laiskles. Siin polevat kala ja isegi kui on, siis ei võta. Selge, kui ei võta siis ei võta, aga ega mul pole pointi marmõssi ka jääpeal hoida. Otsisin oma hommikuse augu üles ja lasin kirbu alla. Üle kahe tiiru ma mängida ei saanud, kui keegi põhja mängitatud söödale järgi sööstis ja selle põhjast kergitas. Täitsa kobe vimb ronis kaldale. Viljar pomises midagi valest käte värinast ja kobis kohe püüdma...

... uuesti mõll põhja ja uus võtt. Aga  kala kuidagi kergem. Tõmbes küll siia ja sinna, aga väike. Välja võttes esimene arvamus turvale viitas, aga kuidagi liiga sale ja mitte nii paksu peaga. Teib ilmselt? Lasin tagasi. Seejärel sellest august edasi aga vaikus.

Viljar nohistas samal aja paakümmend meetrit eemal ja poetas kala kotti. Vimmaparv vaikselt edasi oli liikunud. Võtsin sama suuna. Uus auk Viljarist meetrit viis ülesvoolu andis ainult kiiska. Kiirelt uus auk veel mõni meeter ülesvoolu ja esimese tõste alguses keegi "tülitas"; haakimine läks tühja ja lasin kirbu põhja tagasi; järgmine tõste ja kala oli hakkamist täis ning ründas kenasti pakutavat. Kena vimb. Uuesti kirp põhja ja ma ei jõudnud veel seda põhjast kergitama hakatagi, kui keegi selle töö minu eest ära tegi. Jälle kena vimb. Kolmas korralik poiss veel sinna otsa enne kui kerge vaikus tekkis. Mägitasin edasi ning ei kiirustanud lahkuma. Peagi andis neljas vimb endast märku ja peale erinevate mängude pakkumist läks liimile. Rohkem sellest august ei tulnud.

Kiirelt uus auk ülesvoolu ja mängima. Ka siit üks vimb, kuid tundus et parvest "jäin maha". Võtte rohkem ei tulnud ning ka järgmistest ei tulnud midagi. Kondasime Viljariga seejärel vanu auke läbi ja noolisime üksikud vimmad veel välja, kuid ketti enam tulema ei kippunud. Kell viis panime õnged kokku, tegime grupipildi ja lahkusime. Kokku sai kahepeale ära võetud neliteist vimba.

PS! Remark Otile - kui Viljar Sulle ikka neliteist kala tõi, siis järelikult ta sai neliteist vimba:-)


Kokkuvõtvalt - tundub et lumekiht jääpeal tekitas kalale kerge shoki; võtud harva ja kaootilised. Mingit erilist loogikat nendest võttudest tuletada ei osanudki. Isegi mitte mängu kohapealt - kord kiiret, kord aeglast, kord kõrgelt ja kord madalalalt võttis. Enamus kalu siiski põhja ligidalt rabas, üles tulijad pigem erand. Tühirabamisi väga ei olnud, kui võttis siis konkreetselt. Kala suurus aga parem kui paaril eelmisel korral. Nelisada + gr kalad üle poole kogusaagist...