Pärnu jõel siial, 24. veebruar 2014

Hommikul sai pere magama jäetud ja kella poole üheksaks jõele mindud. Väljas kerge miinus, autoaken oli lausa nii jääs, et kaabitsat oli vaja. Pilved olid taevast kadunud ja väljas ere päike. Tuul aga endiselt vali ja puhus edelast.

Jõe poole sammudes sattusin vestlema ühe vanema meesterahvaga, kes siinkandis pidevalt särge oma sissesöödetud kohas püüab. Oli väga rahul eilse päevaga, ämbrid särge täis ja ka mõni vimb olla tulnud. Mnjah, ja mul mis vastu pakkuda oli... Tema sammus oma söödaplatsi suunas, mina sammusin uljalt oma siiaplatsi poole. Kuna Maitu täna ei olnud, siis potsatasin oma kalakastiga tema eilse siiaaugu peale.

Punane kirp otsa ja sääsevastete kimp konksule. Läks mängitamiseks. Alguses üsna vaikne, kuniks üksik nurg sööda avastas ja korraks värsket kevadist õhku nautlemas käis. Siis jälle vaikus, kui mitte kiiskade toimetamisi arvestada. Mõni neist lausa nii suur, et vaevu kirbust pirakam. Istusin kannatlikult omal kohal ja rahvas hakkas lähenema. Kalamees, kes tükk aega ei liigu on justkui majakas, mis kutsub enda ligi teisi nullitajaid. Ümberringi käis äge puurimine, mis pidevalt lähenes. Nähes, et ma miskit ei saa, see jääpuuride hord vaikselt möödus...

Püüdsin edasi. Kõht läks vaikselt tühjaks ja tegin hommikusöögi pausi. Kõht täis, meel hea, jätkasin jonnakalt samas paigas, käies vahepeal kõrvaolevaid auke läbi. Liiga värskelt oli veel meeles eilne edasi-tagasi tormamine.

Kella kümne paiku külastas mind teine nurg. Jälle kala tagasi, mõll alla. Kiirelt mängitud üles poole meetri kõrgusele põhjast, seejärel sama kiirelt alla tagasi. Paar kerget tõstet ja järgmise tiiru algus. Alguses ei jõudnud kohale, et millegipärast kirp ei kerki põhjast ja edasi mängitades lihtsalt nooguti kõverasse venitasin. Hetk hiljem jagasin ära ja haakisin. Vonka vonka käis all. Pikkamööda kala augu alla meelitades, nägin läbi jää - siig. Punnitas veel vaikselt augu all vastu, kuid täna oli kalajumal minuga ühes "paadis" ja siig pistis pea auku. Käes! Polnud just hiiglama suur, aga ikkagi see kelle järele sai tuldud. 43cm pikkust.

Jätkasin samal augul, kuid veerand tunni jooksul ei juhtunud mitte midagi. Isegi kiiska polnud. Hüppasin siis kontrolli mõttes korraks kõrvalaugule ja sain vaevu kaks tiiru mängitud, kui keegi kirbu põhjast üles tõstis. Haakisin, raske jälle tuttav vonka-vonka ... ja järsku kerge. Ju siis polnud minu siig.

Peagi saabus Tallinnast Viljar ja liitus siiapüügi toimingutega. Õigem küll nullitamise toimingutega, sest järgmise poolteise tunni jooksul ei juhtunud kummalgi midagi põnevat. Selleks ajaks oli tühi mängitamine korralikult ära tüüdanud ja kolisime oma varustusega lõunaseks ajaks vimma piirkonda. Tee peal põrkasin kokku tuttavaga, tal paar kena vimba, kuid kala lõunaks suu kinni olla pannud. Kamraadidel lisaks veel viis+kaks vimba. Sättisime Viljariga vanadele aukudele püüdma.

Käisin üle ühe vanemad augud läbi, enamasti vaikus. Ühes õnnestus kala letargiast siiski üles ajada ja kolm vimba ja nurupoiss välja võtta. Üks neist vimbadest alla mõõdu, teised kaks nibin-nabin mõõtus. Väikesed vimmad siia jõudnud ja suured edasi ajanud?  Tunnike sai konnatud erinevatel aukudel. Vahepeal Viljaril üks vimb kotti ja minul veel üks tagasi.  Vimb ei närinud, küll aga näris miski hinges. Aga mis siis kui siig ikkagi veel võtab?  Näris, kuniks kodinad kella kolmest kokku panin ja sammud tagasi seadsin. Viljari vimmatama jätsin...

Tagasi jõudes kaks meest mu augud vallutanud. No jumal nendega, püüdku aga. Valisin endale teise tsooni ja istusin maha. Ja kohe hakkas keegi märku andma. Mängis toiduga, kuid otsa ei jäänud. Pika pipardamise peale lõpuks ära võttis ... nurg kurask... Mängisin edasi. Natuke vaikust ja siis uus toiduga mängija. Õnneks mitte samasugune pipar nagu nurg, peagi põhjast kirbu tõstis ja selle omaks tunnistas. Laksti, teine siig jää peale. Väiksem kui eelmine, 39 cm.

Seekord ei hakanud kohe pilti tegema ja lasin kohe uuesti kirbu alla.
Ja kohe läks samasugune vastu ujumine ja toiduga mängimine edasi. Kolm-neli korda  toimetas, kuid võtma teda meelitada ei õnnestunud. Jändasin samal augul veel pikalt ja lootsin, et kala tagasi tuleb. Kuid ei tulnud.

Viljar, kes vahepeal oli maadelnud "madrustega" , seadis sammud minu suunas ja peagi olime jälle kahekesi siiga jahtimas. Tulutult. Käisime veel vana kohagi üle, kuid ei midagi. Kella nelja paiku lahkus Viljar ja varsti peale seda ka mina. Pere ootas.

Kokkuvõtvalt - päev justkui indiaani vanasõna "kui ikka piisavalt kaua jõe ääres istuda, siis näed lõpuks oma vaenlase laipa mööda ujumas". Ära jõudsin oma siiad oodata:-)

Naine siiad ära soolas, lubas mullegi maitsta anda:-)