Hommikul magasin pikalt, enne ühteteist vimb niikuinii ei võta (kui siis väga vara valges) ja pealegi lootsin, et keegi teine ajab tuisusele teele jäljed ette. Teine lootus ei olnud määratud täitumisele. Kui kell veerand üksteist jõe äärde jõudsin, oli ees kaks autot, aga mõlemad teisel pool kaldas.
Ilm oli hommikul kenasti päikeseline, kuid just siis kui startisin, tõmbas pilveviiru ette. Ja nii jäi terveks päevaks. Miinus kuus kraadi külma, vastikult tugev lõunatuul, mis õhtuks sissesõidetud autojäljed kenasti täis tuiskas. Neli meest püüdmas üsna parkimiskoha lähedal ja kõik püüdsid tirguga. Sammusin uljalt oma eilsele kohale ja puurisin augu samasse kohta kus eile õnn oli naeratanud.
Esimene pooltunnike möödus ahvenate ja kiiskade seltsis. Otsustasin, et ootan kella 11ne ära, et enne ei hakka otsima. Veerand kaksteist toimus esimene vastuujumine poole meetri kõrgusel põhjast. Selge, alla ujusid. Järgmise tõste ajal laksas samal kõrgusel ära ja esimene vimb sai venitatud auku. Väiksem kui eilsed kolakad, kuid kena poole kilone vimb oli heaks stardipauguks. Jätsin sedapuhku pildi tegemata ja saatsin kohe mõlli alla tagasi; vaevalt sai kirp kümme sentimeetrit põhjast kerkida, kui keegi tormakalt asjale asus. Kala kenasti kinni ja esimese koopia rändas jääle. Uuesti kirp kiirelt alla, kuid seekord tekkis väike paus sisse. Kulus üsna mitu tiiru, enne kui keegi oma olemasolust märki andis. Veel paar tiiru üles ja alla mängimist ning ligi meetri kõrguselt põhjast, pausi ajal, otsa ta ronis.
Kirp uuesti orbiidile saadetud, andis keegi kohe märku, et on positsioonil. Ja mitu korda järjest. Kuid ära lööma ei kippunud. Kas oli sääsevastsete pintsel liialt hõredaks jäänud või oli põhjus milleski muus, ära võtmist ei tulnud. Tükk aega meelitasin ja siis vahetasin matõlli ära. Selle aja jooksul olid kõvaninalised eemale ujunud ja kiisk ametisse asunud.
Proovisin kümmekond minutit samal augul, tegin ühe risti voolu ja teise augu ülesvoolu ning kui sealt ahven või kiisk otsa ronisid, siis kolisin algsele augule tagasi. Mängitasin kiiskade rõõmuks päris pikalt, kui ühel hetkel tekkis vee alla vaikus. Selge, vimmad saabusid. Aga tutkit, hoopis kolmekümne sendine latikapunn otsustas meetri kõrgusel põhjast vimba mängida...
Latikas jääl jätkus võtt, kuid nüüd juba särje poolt. Paar särge kassile sai välja tõmmatud ja siis järsku vimb tagasi. Neljas ja viies vimb pea järjest tulid. Mõlemad üsna kõrgel põhjast seisvad kirpu mekkisid.
Mehed paarsada meetrit eemal ilmusid aina lähemale ja ilmselt oli ainult aja küsimus, kui mu tagumikualune sõelapõhjaks puuritakse... Veerand tundi hiljem uuesti vimmad all ning veel kaks poissi jääle tulid. Need juba kenad kuuesajased pätsid. Ja siis tekkis pisut enne kella ühte pikem paus. Kiiska all ei olnud, vimba ka mitte.
Otsustasin et ei hakka rändama ja tiksun õhtuni samal augul edasi. Ootamine tasus ennast seekord ära, sest tunnikese pärast tuli järgmine ja seejärel veel poole tunniste vahedega kaks poissi. Kõik need kalad tahtsid ikka korralikult meelitamist. Tundus, et sööma aeg ei ole vist käes ja lootsin, et vast teeb õhtupoole korralikuma söömaaja, kuid ei miskit...Kella neljani passisin ja seejärel panin asjad kokku.
Kokku sai ära võetud kümme vimba, sortiment igati viisakas (kogukaal 4,8 kg). Kolm kala olid päris kenad, üle kuuesaja grammised. Vaid üks vimbadest langes pätside ansamblist välja, olles vaid napilt mõõtus. Nii kena suurust, kui eile küll ei tulnud, kuid kalade võitluslikkus oli täna juba kenam kui eile. Suuremad vimmad peksid ennast jääaugu ääres juba päris tugevalt. Lisaks vimbadele viis särge (suurim 280 grammi), kolm ahvenat (punnid), üks latikalips ja loomulikud ikka kiiska ka. Äge päev oli! Nüüd siis vimma kuivatamiseks läheb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar