Hommikul startisime perega Tallinnast alles peale kella kümmet; pood, saunavee pumpamine, lumekindluse ehitamine, aarde jahi organiseerimine poisile...ja nii juhtuski, et kui jõe poole hakkasid mõtted liikuma, oli kell juba kaks läbi. Suurele jõele polnud mõtet enam minna, mõtlesin, et kondan kohaliku nire aukudel. Äkki midagi uut avastan...
Poole kolme paiku sättisin sammud esimesele augule. Kildike maakodust eemal. Üks Kia juba ees ootamas koos kahe kalamehega, sättisin ennast nende kõrvale. Nood ka alles tulnud ja usinasti söödakorviga talitasid. Peale viisakusavaldusi suundusin allavoolu kurve kammima. Ligi kümme auku, igalühel viis minutit mängimist ja tore nullitamine oli tõsiasi. Isegi võttu ei mänginud välja... Egasi midagi, sammusin tagasi. Uurisin tee peal ka saake - ühel püüdjatest kõvasti peenikest särge sissesöödetud kohtadel (püügiviis, mis mind kuidagi ei ahvatle), teisel eriti midagi. Aidaa ja järgmisele augule...
...kell oli poolt nelja paiku, kui ennast suvistele vimmaaukudele sisse seadsin. Kui eelmises kohas ja ka maamaja all oli jõel kõvasti vett jää peal, nii et kummikutes kogu aeg pardi kombel plätserdasid, siis siin oli jää oluliselt kuivem. Vool ka väiksem. Puurisin augu sisse ja... läks ahvenaks asi kätte ära; sõrmepikkused ja varbapikkused, ronisid järgemööda august välja; kannatlikult ootasin, et suuremad maiustama tuleks, puurisin uusi auke...aga ei tulnud. Mõnda aega ja mitu puuritud auku hiljem vahetasin püügivahendit- sääsevastsetest hakkas kahju- ja kolisin põigi loksutamisele üle. Tagus ahvenapoiss seda sama usinalt, kuid sortiment oluliselt suuremaks ei muutud, no vast paarkümmend grammi tuli lisa:-) Üle saja grammist ahvenat täna ei trehvanudki.
Tunnikese püüdsin, nautisin ilusat päikesekuma keset sompus, pilvist ja sooja talvepäeva ning tulin tulema. Mõned kassikalad vedisin ka kaasas.
Homme plaan suurele jõele minna...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar