Kasaril, on vimb veel võtmas?, 04. veebruar 2014

Hommikul kell üheksa startisin Tallinnast. Virtsu teed pidi seekord jõe poole.  Ootused pühapäevasest saagist üsna kõrgele aetud...

Vee peale jõudsin pisut enne 11st. Ilm udune ja pilves (selliseks jäi see ka terveks päevaks), temperatuur nullis, kerge lõuna tuul.

Mu vimmakoht oli juba eemalt vaadates hõivatud. Pühapäevased kaaskannatajad olid varasemad tulijad ja agaralt ametis. Kohale jõudes selgus, aga et hoopis igavlesid. Paar ahvenat, kiisad ja ei ühtki vimba. Juttude järgi  olla ka eile olnud täielik nullipäev, isegi ahven polevat võtnud...


Sättisin ennast vanale augule, mis viisakalt vabaks oli jäetud ja seadsin matõllid kirbu otsa. Pool tundi hiljem, peale ahvena punnide ja kiiskade pidevat närimist, otsustasin liikuma hakata. Auk viis meetrit eemale jõe keskpaiga poole. Ei võtnud kalakastigi kaasa, ilm nii mõnus, et püsti seistes kannatas kirpu mängitada. Mängisin uuel augul põhjast üles, peale stoppi lasin kirbul vabalt kukkuda ja vahtisin kuhugi mujale, kui keegi järsku tuntavalt ritva sikutas. Tohohh. See küll vimb pole. Haug? Nüüd võtab mu kirbu... Sööstud agressiivsed ja pikemad kui vimmal. Venitasin aeglaselt ja kannatlikult. Lõpuks auku tuli, väike haug, kirp väljastpoolt suud kinni. Paar pilti ja lasin paarkümmend meetrit eemal ühes jääaugus kalal kodu minna...

Uus auk rohkem midagi huvitavat ei pakkunud. Järgmine puuritud auk, ahvenapunn. Veel üks auk, kiisk. Komberdasin tagasi vimmaaugule, ka seal kiisk. Uuesti otsimistiirule, seekord kaugemale, teise kalda poole, ülesvoolu sada meetrit, tagasi oma kaldasse ... kõikjal kas kiisk või ahvenapunn. Vahepeal kontrollisin uuesti vimmaauku ja sain sealt vahelduseks ühe särje. Aga see pole ju see...

Järgmine otsimisretk sai seatud parkla suunas, teisele poole jõge pilliroo äärde. Kohe esimesel tõstel põhja ligidalt keegi lõi ja korraks mingi raskus taha jäi. Kukkus ära. Ilmselt ahven. Paar ringi hiljem väike ahvenapunn. Siis jälle vähe suurem kala otsas, kuid kukkus seegi. Polnud justkui "maakera taga", järelikult polnud vimb. Mõne aja pärast samast august veel üks särg. Mnjah, polnud siingi miski eldoraado. Puur selga ja tagasi vanasse kohta.

Lootsin et pealelõunal teeb kala vanas kohas karbi lahti. Kell sai kaks - ei miskit. Kell sai kolm - ei midagi uut. Poole neljast viskas üle ja kõndisin pilliroo äärde ahvena kohale tagasi. Siin ahvenad jätkasid näljaselt. Kahjuks aga enamasti punnid, ühe vähe normaalsema viskas sekka, aga see jäi ka ainukeseks. Liikusin samal voolu joonel pikki roogu edasi, tehes iga viie meetri tagant augu. Lõpuks ühel neist üles mängimisel pool meetrit põhjast, keegi ujus eht vimmalikult pihta ja järgmisel alla mängimise ajal vajutas ära, taga ... nagu maakera ... ja maakera pääses konksu otsast lahti. Krt. See vist viib kala alt ära. Ja viiski...

Kammisin edasi ja õhtu hämaruses ühe korralikul särje veel välja meelitasin, kuid vimba rohkem võtma ei saanud.

Polnud täna vimma päev!  Teistel püüdjatel kenasti väikest ahvenat, mõned alla kahesaja grammised sekka. Särge tuli;  ühte haugi ja turba nägin ka. Vimba aga kellelgi polnud.