Kuna isa haige, siis otsustasin minna kondama Pärnu jõele linnast välja - ei meeldi mulle seal linnas külg-külje kõrval püüdmine.... Mõte oli proovida vanad head siia, ahvena ja vimma kohad läbi.
Jõe äärde jõudsin veerand kümneks. Ilm imeline - selge, kargelt külm (-10 kraadi), vaikne lõuna tuul. Parkisin auto ära ja seadsin ridva töökorda üsna parkimiskoha ligidal. Vimma auk. Eelmistel aastatel siin kevade poole pidevalt kala saanud, kas veebruaris liiga vara? Auk sisse, sääsevastne otsa ja kirp põhja. Kaks väikest sentimeetrist tõstet põhja peal ja siis mäng üles. Kirp jõudis vaevalt kümme sentimeetrit kerkida kui keegi selle alla vajutas. Sooh, mõõdus vimb. Kasari jõe omadega võrreldes küll poisike. Ulmeliselt hea algus. Nüüd hakkab järjest tulema...
Plaan oli päeva jooksul üsna palju paiku läbi käia, nii ei tahtnud endale lisapagasit kaasata. Tegin eemale ühe augu ning lasin vimmal minna. Uuesti kirp alla ja järgmisel kergitamisel keegi nagu sabaga äsas. Paar ringi hiljem samalaadne võtt, kuid otsa ei jäänud. Ja siis vaikus... paar minutit hiljem kontrollisin sääsevastseid, kõik korras ... mängitasin uuesti. Vaikus. Puurisin ülesvoolu viis meetrit eemale uue augu, ei midagi. Allavoolu, sama lugu. Ülesvoolu natuke suurema vahega, tulemus sama. Nagu poleks just äsja kalad jää all möllanud. Pool tundi jändasin veel samas piirkonnas, siis lõin käega. Vaja avastama minna.
Sammusin piki jõge edasi. Kildi jagu. Siia koht, see oli vaja läbi uurida. Auk sisse, viis minutit mängimist ja siis mõnikümmend sammu edasi. Kammisin tsooni läbi, ilma ühegi võtuta. Ei hakanud aega rohkem raiskama ja võtsin kalda poole, vimma ja ahvena piirkonda. Ühest puuritud august isegi leidsin ühe ahvena, mikroahvena:-) Üllatuskülalisena veel üks ogalik. Siis peaks teisi kalu ju ka olema. Aga polnud...
Jätsin selle piirkonna maha ja kolisin teisele poole jõge. Latika püügi aukudele. Mulle eriti see paik ei meeldi. Tulemused olnud kuidagi nirud. Kuid proovima peab. Auk sisse ja kirp põhja. Esimesel tõstel, nii kolmkümmend sentimeetrit põhjast tegin väikse pausi ... ja keegi "krõbistas", kuid ei jäänud otsa. Mängisin edasi, ilma eduta. Kontrolliks tegin veel kaks auku, kuid neis valitses vaikus. Huvitav kes see oli? Latikas? Siig?
Edasi läksin tagasi:-) Suund hommikusse kohta. Peakolus ikka vaevles mõte, et seal kindlasti hakkas uuesti võtma... Tee peal kaks peatust, ilma veealuse elumärgita. Vahepeal oli Pärnu linn nii kõvasti kütma hakanud, et kui algsesse püügipaika tagasi jõudsin, oli õhutempereatuur juba pea nulli jõudnud. Kiskusin riideid vähemaks. Päike, mis vahepeal oli olnud hägusesse pilve mässitud, säras kõrgel taevas, linnud metsas lõõritasid. Kevad käes?
Sättisin ennast algsesse püügikohta ja kammisin selle nagu mingi jahikoer korralikult läbi. Ringiratast viiekümne meetri ulatuses. Lõpuks ühes kohas kiisa ära võlusin, see omakorda ärritas väikest latikalipsu, kes ka jääpeale korraks päikest võtma tuli. Kuid vimba ei olnud. Ei saagi aru, kas sattusin hommikuse võtu viimasele minutile, või pani parv meeletu kiirusega ülesvoolu.
Kella ühe paiku otsustasin paiga maha jätta ja vaadata veel korraks üle jõe. Vastutasuks kingiti seitsmetriibuga ahvenas - huvitav, kus kohast ta endale ühe triibu kehamaalingule juurde sai:-) See oli ka ainuke võtt ja nii oligi mul poole kolmeks korralikult kopp ees ning otsustasin linnavahele ümber kolida. Saab vähemalt väikeseid kalu narrida, enne kui kodu peab minema. Tulin tulema.
Linnavahel nagu ikka, tunniga kolmteist vimmapoega, mõni nurg ja mõni kiisk. Korraks ka midagi kopsakamat otsas oli, kahtlustan suuremat nurgu. Kella neljast panin pillid kotti ja vurasin Tallinna.
Kokkuvõtvalt väga kentsakas päev, see esimene vimb vajutas kogu päevale pitseri ja rikkus mõnes mõttes kõik ära. Kulutasin asjatult aega ühe paiga peale, selle asemel et rohkem erinevaid kohti läbi proovida. Kas see ka tulemuse oleks andnud ei tea, kuid sellist kahetsustunnet poleks vähemalt sisse jäänud. Aga ilm oli tõesti nagu kuurordis:-) Ikkagi suvepealinn.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar