Põhjast (Lappist) tagasi tulnud mehed kelkisid kahe ilusa lõhe pildiga - üks pea 12 kilo ja teine 8-kilone ning selleks, et kõik veel rohkem kadedust tekitavamalt mõjuks, rääkisid veel ühest paadi juurest plehku pannud kalast. Uskumatu lugu. Mehed esimest korda käisid. Teeb kadedaks ... tahaks ka juba seal olla ja kollidega võidelda. Aga peab veel paar nädalat kannatlikult ootama. Igal juhul näen ma nüüd unes paindes ritvasid ja kärisevaid rulle... Vimmapüügi isule pani see ka paraja põntsu. Plaanisin nädalavahetusel ülespool asuvaid auke avastama minna, aga tahtmist ei tulnud ega tulnud. Et kalapüüki mitte päris ära unustada lohistasin pühapäeva lõunal ennast siiski mõneks tunniks vanadele vimmaaukudele.
Kohale jõudes oli mu peamine püügikoht järjekordselt paari mehe poolt vallutatud. Olid teised juba laupäeva õhtust platsis olnud. Kümmekond vimba tulemuseks. Öösel midagi ilusat tonkal tamiili oli maha venitanud... Soovisin edu ja läksin põõsa alla. Oma eelmise korra paiga peale.
Väljas paras suvi - 20 kraadi sooja, nõrk läänetuul, mõned pilved pakkumas aeg-ajalt varju päikese eest. Aga neid na vähe oli ja leitsakule erilist varju ei pakkunud. Pakkisin oma lihtkäsika lahti, saatsin kokkusegatud söödapallid teele ja istusin maha. Vesi üsna sogane, aga mitte kõrgem kui eelmine kord. Väikesele rohelisele kirbule kärbsevastsed otsa ja läks korgi triivitamiseks. Teise õnge sättisin kalda äärde ussi leotama.
Aeg tiksus omasoodu ja ühel hetkel avastasin, et tunnike juba kulunud, ilma ühegi võtuta. Mis siis nüüd lahti? Otsustasin pisut söödaga mängida ja toppisin ussijupi kärbsevastsetele seltsi. Miskit ei muutunud. Järgmisena mängimine sügavusega. Tulemused olid samasugused kui enne. Natuke sööda pidurdamisega mängitamist ... Lõpuks tüdinesin ära ja panin kaika kõrvale, söön parem oma võileiba - vähemalt mingigi tegevus mis toidab. Paps kunagi armastas ikka öelda, et kui ei võta kala, siis sööb kalamees...
Sain vaevu esimese ampsu leivast suhu, kui poolel triivil olnud kork kaks korda jõnksatas. Ning siis rahulikul edasi voolus kulges. Ilmselt tiris ussi ära, aga võileib oli nii hea, et ei raatsinud kuidagi kohe näppe ussiseks tegema hakata. Lasin korgil omasoodu edasi vajuda ja meetrike hiljem tärkas sellele uuesti elu sisse. Paar jõnksatust ja peagi ühtlase suuna vee alla võttis. Sooh, kohe ei lasta rahus lõunat süüa. Võileib leidis kiiresti endale mingisuguse maandumiskoha. Haakimine ja ritv kaares. Selge, vimb. Natuke väsitamist, üritades pekslevat kala võtupiirkonnast eemal hoida ja esimene vimb leidis tee sumpa.Kiirelt sööta juurde ja uuesti kork vette. Järge ei tulnud. Minutit viis mässasin ning otsisin oma ära pandud pooliku võileiva jälle välja, amps ... ja ... kork jälle hüplemas. No mida. Singi lõhna peale tulevad kohale või? Ka teine vimb sai peale väsitamist kenasti sumpa. Järge jälle ei tulnud ja kui kolmandal katsel võileiba nosima asusin lasti lõpuks mul lõuna rahulikult lõpuni süüa.
Poole kolme paiku sai mu peibutussööt otsa ja vaikselt leppisin olukorraga. Millegipärast ei tööta mu sööt sel aastal. Lasin mõtteist kõik eelmise aasta komponendid läbi - vaid kama on seekord jäänud panemata. Kas tõesti selle komponendi puudumisest niivõrd kehvemad tulemused? Kolmest panin asjad kokku ja tulin tulema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar