Vigala jõel suvist vimba õngitsemas, 21. juuni 2015

Tänasest alates vimma keeld läbi ja juba eile õhtul seadsin mõtteid pühapäevasele püügile. Hommikul loomulikult ei viitsinud vara tõusta, magasin kuni poiss poole kümne paiku maja peal ringi kondama hakkas. Lükkasin siis ka ennast voodist välja. Hommikukohvi kõrvale aknast välja vaadates olid vastaskaldal juba paar meest ennast sisse seadnud. Noh, kui kõik juba nii vara platsis on, kus mul siis enam kiirustada.

Väljas suvi, mis suvi. Kakskümmend soojakraadi, päike säramas lagipähe, tuul pea olematu. Selline paras rannailm. Kui poleks eelmistest aastatest positiivseid kogemusi keskpäevastest vimmapüükidest, poleks ilmselt ka ridva kättehaaramise soov seda ilma nähes kestma jäänud. Ja kui naine mulle lahkelt lõpuks odratangu pudru valmis keetis ajasin jalad tagumiku alt välja. Kell 11 kopikatega panin auto käima...

Lühike sõit minu igasuvise paiga peale. Ees juba paar autot ootamas. Üks neist mu lemmikkohal. Kuna aga siin sügavust pikalt, ei lasknud teistest häirida ja sättisin ennast pisut eemale paika. Sööt, mis seekord oli tumedat värvi - mida ma küll mõtlesin, kui selle ostsin - koos pudruga kokku segatud, pisut maisi ja maitseaineid ning kolm palli vette. Keset jõge. Sügavust siin pea neli meetrit.

Kogu selle paariminutise askeldamise peale oli keha higist märg. Huhh kui palav, oleks siis vähemalt mõni päästev tuuleiilgi.  Kärbsed ründasid ja parmud lasid oma isul hea maitsa. Aegluubis liigutustega sättisin vaikselt ridva püügikorda.

Alustasin kärbsevastsetega. Paar triivi sügavuse paika seadmiseks ja kui kõrgus paigas, siis kohe esimene võtt, kork kadus veepinna alla ja hetk hiljem turvapunn sealt välja ilmus. Algus paljulubav. Vähemalt kassile on midagi viia... Järgmised triivid midagi sarnast aga  ei pakkunud. Loopisin oma sööta regulaarselt juurde ja ootasin. Tunnike möödus ilma ühegi elumärgita. Mõttes siunasin seda tumedat sööta.

Mingi hetk  vahetasin kärbsevastsed maisi vastu. Esimene tiir, keegi nokitses, kuid võtma ei kippunud. Järgmised triivid, vaikus. Viis minutit hiljem lükkasin maisiterad konksult maha ja toppisin poolaka asemele. Esimene triiv, keegi nokitseb ja jälle ära ei võta. Järgmised jälle ei midagi. Viis minutit hiljem sai ussi võimalus otsa ning asendus uuesti maisiga. Esimene tiir uue söödaga ja jälle võtt. Järgmisena proovisin võileivaga ... kordus sama lugu. Kes kurat see on, kes niimoodi nokitseb ja ära ei võta. Ning proovib iga kord vaid uue sööda peale ning sedagi nii nõrgalt, et haakida ei jõua. Vaikselt hakkas kala käitumine närvidele käima...

Kratsinud mõni minut kukalt otsustasin uuesti kärbsevastsete peale üle kolida. Esimene triiv ja tuttav lugu... Teisel triivil tegin pisut rohkem pidurdamist, hoidsin tamiili veest välja ja nii kui keegi korraks kergelt korki liigutas haakisin kärmelt ... ja hoppaa, otsa jäi. Ritv kohe rõngas ja vee all mõnus sõit algas. Vimb. Nibin-nabin mokaotsast kinni. Kala väljatoomisest tingitud solberdamine ajas ilmselt teised parvekaaslased närvi, sest järgmise nelja triiviga haakisin neli kala ära. Kolm sumpa, üks pudises sumba kõrvale. Võtt kõigil selline veidi konkreetsem nöka-nöka, aga korgi uputamisest asi ikka väga kaugel.

Tekkis tunne, et sööt ikkagi toimis ja parv jäi alla võtma... Kuniks kuuenda kala haakimisel keegi pikki mokka sai ja sellega ka parve tuhina maha rahustas. Alt ära siiski ei ujutud, aegajalt anti endast märku.

Järgmised paar tundi tegelesin suuresti tühihaakimisharjutustega. Aeg-ajalt mõni allolevatest kaladest pisut uljamaks muutus ning need siis ära karistasin. Suurem osa haakimistest aga tühja läksid. Võtud kõik vaid triivi pidurdamiste peale ja õhkõrnad. Nagu talvel jää pealt kirbuga püüdes.

Korralikuks võtuks aga enam ei läinudki. Kella nelja paiku kui peibutussööt ka lõpuks otsa oli saanud tüdinesin ja sättisin ennast minekule. Vaikselt küll pilvisemaks kiskus ja õhtune võtt ilmselt parem oleks saanud olema, kuid sauna tegemise isu oli selleks korraks püügiisust võitu saanud.

Kokku käis kümme vimba kaldal.