Seda püügireisi sai planeeritud pea paar aastat. Algne mõte liikus naabervabariigi ja säga nimelise eluka suunas, ajapikku tulid tahtmised taevast rohkem maa peale ja vahetasime liigi angerja vastu välja. Ainil see liik veel puudus ja ma polnud ka seda kala pea kümme aastat püüdnud. Mõte ise oli juba iseenesest nii vinge ja nostalgia hõnguline, et sedapuhku ootasin nädalavahetust eriti ootusärevalt.
Püügile plaanisime kohale jõuda kahes jaos. Ain juba reedel Viljandisse läks, me perega maale ja Tõnu ka kaasa rabasime. Pikk õhtu muruniiduki seltsis (milleks masinale neli ratast, kui ta ise edasi ei liigu?), millele järgnes mõnus saun, tavapärane Eesti vutikoondise kaotus ja... südaöö paiku läksime angerjale sööta otsima. Esmalt sai vihmuti peenramaale käima pandud ja veerand tundi hiljem esimene tiir tehtud. Musta maad pole ollagi, nii 4x5 meetrit ja enamus neist maasikate all, kuid kümne minutiga kena 15+ matsakat ussi käes. Tegime selle peale veel 5 tiiru ja saime kokku 90 öökat. Ja tundus, et tühjaks me seda peenramaad ei saanudki...
Laupäeva hommikul tegime veel labidaga maapinda paar auku ja korjasime mullausse juurde. Kui naine mingi hetk küsis, et kes see öösel peenra peal tatsas ja sinna suuri jalajälgi jättis - mõlemad Tõnuga näitasime näpuga teineteise suunas - siis oligi aeg minema hakata. Lõuna-Eesti na kaugel ka ju...
Viljandi kandis kolisime oma kodinad Aini autosse ümber ja kulgesime edasi. Vobla poest pisut valgele kalale sööta, paar söödakorvi ka veel juurde ja siis edasi. Plaan oli minna Soka sirgest ülesvoolu olevale käärule, kuhu Tamur meid kunagi Jaanuse ja Viljariga viis. Tookord saime kamba peale viis ussi ja koht tundus paljulubav. Ainuke häda oli selles, et tollest ajast on kõva kümme aastat edasi läinud ja kuna vahepeal pole sinnakanti asja olnud, siis paiga ülesleidmine käis katse-eksituse meetodil, piiludes igast teejupikesest sisse. Igaljuhul kuidagi me kohale jõudsime ja peale auto parkimist võtsime ette paarisaja meetrise mudaselt mülkase tee tõotatud maale.
Kella viie paiku olime peale kahte tiiru oma baasvarustuse jõeni tarinud ja seadsime tonkad püügile. Väljas mõnus suvi. 22 kraadi sooja, päike paistmas, tuul na nõrgake ja edelast puhumas. Mõnus. Ilmselt liigagi mõnus. Alustasime püügipaiga sisse söötmisega. Kuna mingeid mootorpaate või söödarakette meil ei olnud, siis vaatasime Ainiga Tõnule otsa - ega Sul liiga palav ei ole? Muidugi oli Tõnul palav - peagi kulges ta söödaämbriga ujudes jõe keskpaika ning kallas kogu pudru sinna sisse. Kõige raskem probleem oli sellega lahendatud ja kalapüük võis alata.
Kaheksa kaigast, varustatud erinevate söötadega, nõjatusid peagi harkidele. Õhtu möödus lõbusalt. Vahel sai "suuri" ja "väga suuri" laitikaid (eri special nii 48 gr) tõmmatud. Enamasti aga nautisime mõnusat ilma ja seltskonda. Ja seda va vedelat leiba ka.
Kell üheksa, kui väljas veel päris valge ja päikeseloojang ikka väga kaugel, otsustas Ain ühte oma kaigastest peale pikka nokitsemist kellegi poolt kontrollima hakata ja sattus täiega maakera otsa. Esialgne arvamus, et tegemist on kinni jäämisega kadus peale seda, kui see kinni jäämine vastu tõmbama hakkas. Pika pika väsitamise järel oli suur madu kalda lähedal vee peal ja peale paari ebaõnnestunud kahvamise katset sai suur soolikas kaldale tõstetud. Teadaolevate tunnuste järgi polnud tegemist ei nastiku ega rästikuga ning kuna ööussid nii suureks ei kasva, siis sai Ain endale uue liigi kirja (ja seega ka järjekordse rekordi!). Angerjas pikkusega 84 sentimeetrit ja täpselt 1 kilo raske.
Fotosessioon oli omaette ooper ja kestis vähemalt veerand tundi. Kala ei püsinud ei kahvas, käte vahel ega maa peal. Uss ees, Ain järel, mina kaameraga kannul, Tõnu kõrval juhendamas... Aga purki see pilt sai kuidagi ikka võetud... Vahetasime selle meeleoluka sündmuse peale kõikvõimalikud söödad ööusside vastu ja passisime ennast ööle vastu. Hämaras ei midagi - kui ära lahendatud poolikut mitte arvestada. Pimedas, kui seda paari tunnist videvikku saab nii ikka nimetada, mõned üksikud võtud krt teab kelle poolt. Iga kord sai püsti erutatult püsti karatud, et siis viie minuti pärast toolile tagas maanduda. Tulutult.
Tõnu andis esimesena alla ja kobis kella kahe paiku magamiskotti magama. Ma kannatasin veel paar tundi ja kui kell oli neli andsin ka alla. Ain kes polnud oma adrenaliinilaksust veel vist toibunud, valvas meie und kannatlikult ritvu põrnitsedes. Tulutult, sest kui me kella kaheksa paiku endil jalad uuesti alla saime oli tal meile ainukeseks uudiseks näidata meile juurde tekkinud naabrit - keski lätlane oli öösel üle piiri ära eksinud ja otsis suurele näljale õngega leevendust. Ka üsna edutult, kui latikalipsud välja arvata.
Hommikune toibumine ja päikese nautimine kestis pea üheteistkümneni ja siis tulime tulema. Iga tore asi saab ju kunagi otsa. Kuigi saak oli kamba peale niru (no Ain ilmselt sellega ei nõustu), siis püük oli olnud lahe, öö lõbus ja kogu reis meeldejääv. Äkki kunagi veel viitsiks sellist asja ette võtta.
PS! Ahjaa muudest saakidest ka veel - latikalipsud, ahvenad, nurud, kiisad... ehk siis ei midagi. Aga see pole oluline!
Vahvad pildid :)
VastaKustuta