Ma ei tea mis valemiga see juhtus, kuid oskasin keset suve järsku miski ilge tatitõve endale külge haakida. 48 tundi turtsumast ja tatistamist nelja seina vahel ning arvutiekraani taga viskas kopa lõpuks nii ette, et kolisin neljapäeval kella nelja paiku jõe äärde taskurätte kulutama. Ja õigesti tegin, õhku oli tänu tugevale loode tuulele piisavalt palju, nii et olla oli oluliselt mugavam kui umbses toas.
Sisse söödetud püügipaika ei puhunud tuul ka otse peale ja nii sai mõnusasti päikese käes peesitatud. Erilist lootust kala saada küll polnud, sest mis kala see sellise päikeselise ilmaga keset suve päeval ikka ringi kondab. Üllatusena oli aga kümme minutit peale stella sisse viskamist kork korraga ülesse kerkimas. Kuna püük käis väikese kirbu ja kärbsevastsetega, haakisin koheselt ära. Mõnus raskus taga. Tuli teine vaevaliselt, kuid ilma sõitu tegemata pinna poole. Lõpuks kalale sõõmuke värsket õhku ja latikas oli kui taltsutatud.
Sinnamaani oli kõik lihtsalt läinud. Edasi aga juba keerulisemalt. Kahva polnud kaasa võtnud ja latika väljavõtmine kõrge kalda pealt kole keeruline. Kupulehtedest sõitsime kenasti üle - hapniku šokk kestis kenasti. Kuna stella kaks alumist jätku olid korralikult kokku kiilunud ja lahti ei käinud, siis kala manööverdamine käeulatusse käis juba "äkki joppab" meetodil. Ritv maha, käega tamiilist kinni, vaikselt tamiilist tõmmates kala kalda alla kupulehe peale ja... käega upitades kuidagi peast kinni. Latikal muidugi, mitte endal... Kirp kukkus samal ajal kala suust välja. Kilone latikapoiss rändas sumpa.
Järgnes tunnike pudinate seltsis. Särg, nurg. Täpselt kuuskümmend minutit esimesest latikast teine korralikum korgi kergitamine. Sedapuhku sattus konksu otsa vähe aktiivsem tegelane. Pani padavai teisele poole jõge ajama. Väsitamine võttis aega, samuti kaldaäärne tegutsemine. Tuli temagi lõpuks õnnestunult kaldale ära. 1.1 kilo. Sada grammi kahel kalal vahet, võitlusvaim aga nii erinev.
Jälle tükk aega pudinaid ja veel tunnike hiljem kolmas võtt. Nagu copy-paste eelmisest. Kala sedapuhku aga oluliselt väiksem. Latikalips rändas vette tagasi.
Kuni kella poole kaheksani käis vee all väikeste mudilaste pidu edasi ja lõppes kui lõigatult. Ka tonka, mis ööussiga varustatult truult kõrval seisis ja mida ennisti igasugune valge kala rüüstamas käis jäi ühel hetkel staatiliselt seisma. Passisin kuni poole üheksani ja enne kui külmaks hakkas minema tulin tulema.
Nii et latikas rändab kenasti ringi ja sisse-söödetud koht toimib. Saaks nüüd sellest tatitõvest jagu võiks mõne õhtuse võtulaine ka ära oodata:-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar