Raini kalablogi: Kolm korda Velisel, korra Vigalal, 23.-25. juuni 2017

Reede. Natukene enne keskpäeva venitasin ennast jõe äärde. Velisele. Latikat piiluma. Pikalt aega ei olnud, linnaluba kestis kella neljani.

Ilm samasugune, mis päev varem - päike, tugev loode tuul, 16-17 kraadi sooja. Jõel kerge laine peal. Pildusin kahte püügikohta oma kruubi-tangu pudru sisse ja võtsin parklapoolsel püügiplatsil istet. Kaua rahus istuda ei lastud. Alustuseks paar pudinat ja siis keegi korralikum vastu lõugu sai. Ai ai ai. Kartsin, et see valu tundja viib latikaparve minema, aga õnneks mitte. Veerand tundi hiljem sain teise latika võtu ja sedapuhku jäi kala ka otsa. Kuid ainult mõneks ajaks. Pooles vees lasi jalga. Ai ai ai... Nüüd enam ei kartnud, et parv läheb minema, vaid olin selles juba üsna kindel.

Veel kümme minutit hiljem selgus, et parv ikkagi paigas. Kopikas alla kilo latikas tegi peagi uhket sõitu. Nautisin täiega, kuidas 8 meetrine stella tõmbeid maandas. Mõnus. Pikka aega enam passima ei pidanud, kui veel üks latikas kaldal käis. Sedapuhku 0.5+ kilone.

Peale viimast kala tekkis vaikus, mis päädis tunnike hiljem veel ühe pea kilose kalaga. Seis 3:2 minu kasuks. Lisa ei saanudki.

Kalad kõik rohelise-punase kirbu ja kärbsevastsetega.

Laupäev. Ain oli minu kahe viimase päeva latikate peale varmalt kohale vuranud ja nii sättisime ennast juba päeval jõele. Nii kella kahe paiku. Enamvähem sel ajal kui vihmapilved kohale jõudsid ja taevast piiskasid tilkuma hakkas. Õnneks üsna vähesel määral.

Püügipaik kõigepealt pudruga ära peibutatud; seejärel püügivahendid sisse. Teises kaldas üks mees veel püüdmas. Järgmised kaheksa tundi möödusid üsna loiu võtu saatel. Kas põhjuseks ilma muutus (rõhk ka langemas) või milleski muus, ei teagi, kuid latikat me ei näinud.

Arvan, et üks võtt võis olla latika oma - konkreetne ja ühtlane korgi tõstmine - aga külge kedagi ei jäänud. Muidu aga ainult pudinad. Ja mida õhtu poole seda heitlikumaks jäi ka nende võtt - sageli kala korra sööta puudutas ja siis sellest loobus. Kala lihtsalt pirtsutas täiega. Ootasime punkt kella kümneni ära ja tulime pettunult tulema. Ka üle jõe naaber oli kõik see aeg vaid pudinaid näinud. Kõik päevad pole vennad...

Pühapäev. Kuna laupäev jäi pisut kripeldama, siis olime hommikul Velisel püügipaigas tagasi. Õnneks mitte varahommikul, nii poole üheksa paiku alles. Igal juhul natukene enne kohalikku kukke, kes alles kella üheksast suu lahti tegi:-)

Kohapeal juba meie kaldas üks kohalik mees püüdmas ja teisel pool jõge öö peale jäänud mees samuti platsis.

Alustuseks jälle putru sisse ja siis püüdma. Ilm viimase kolme päeva jooksul juba kolmandat korda erinev. Päike ja vahelduv pilvisus koos metsiku edela tuulega. Kui reede oli jõel laine peal, siis edelatuul jäi puude varju kinni ja veepind peegelsile. Kahjuks.

Aja edenedes hakkas jõe äärde kõikvõimalike autosid juurde vurama. Paistis et peale Jaani olid kõik kuidagi eriti värsket õhku näljas:-) Kala aga ei võtnud - miks peakski kui ilm pidevalt ennast krutib.

Kella üheteistkümneks olime jäänud jõe äärde Ainiga kahekesi ja lõuna paiku andsime ka meie alla. 10:4 lõppseis mulle. Ainil miinuspunktid alla mõõdu haugipunni eest veel lisaks:-)

Kuna päev alles poole peal otsustasime, et läheme proovime veel vimmapüügi ka ära. Vigala peale. Vimma sirgele, kus kohale jõudes juba kolm autot ees ootamas. Parkisime ennast esiti õunapuu alla, sealt aga pagesime poole tunni pärast sirge alumisse otsa, tuule eest pakku. Tuul oli nii võimas, et kartsin oma stella pärast.

Sirge alumises otsas, madala peal, kattis mets enamuse puhangutest ära ja kannatas täitsa olla. Vimmasööt kokku segatud ja sisse visatud läks ootamiseks. Kaua ootama ei pidanudki, esmalt tulid alla särjed ja nii pool tundi peale alustamist ka vimmad. Tilkus neid suhteliselt ükshaaval hoolimata pidevast sööda peale viskamisest. Kuna selles püügikohas vett vaid natuke üle kahe meetri, siis kardan et õnge otsas võitlev vimb ehmatas iga kord parve natukene eemale. Paar korda läksid mööda ka mootoriga paadid, mis ka ilmselt soosivalt ei mõjunud.

Sordi suurus üsna kõikuv, mõni päris kena suur kala, mõni üsna punn. Üks vimb oli ka veel üsna punases kuderüüs.

Vaikne võtt kestis kella kolmeni ja peale seda enam parve alla tagasi meelitada ei suutnud. Õige peibutussööt oli umbes pool tundi enne seda ka otsa lõppenud. Passisime veel tunnikese ja tulime siis tulema.

Kokku mul neli ja Ainil kaks vimba. Pikad ja peenikesed, keha kuju järgi nagu siiad:-) Aga sõitu tegid nad mõnuga ja püüda oli neid lahe. Püügi mõttes ikka huvitavam kui latika püük - latikas uimasem võitleja, kuigi massi rohkem.

Proovisin huvipärast kahte erinevat kirpu: kollakat-punakat ja rohelist-punakat. Vahet nendel ei tuvastanud, kummagagi kaks kala. Mingi hetk ka maisiga proovisin, aga see ei pakkunud kellelegi huvi. Isegi mitte särgedele.