Mõnikord otsustab ilm ise ära, kuhu kalale minna. Kahest algsest plaanist - kas Velise latikas või Vigala vimb - sai kõva idatuulega üks valik. Sellise ilmaga lihtkäsikat aktiivselt vastu tuult loopida... no tänan ei. Parem viskan ridva sisse kusagil tuule varjus ja unelen õõtsuvat korki vahtides. Reedel maale tulles sai latikale igaks juhuks veel puder sisse kühveldatud. Sedapuhku läks toidulauale riis.
Maal keetis naine veel pisut kruupi ja tangu juurde ning kui ta kella poole kaheks Vigalasse bussi peale viisin, oligi aeg minu päralt. Velisele. Ilm pilves ja kogu aeg sellise näoga, et kohe kohe hakkab sadama. Tuul maru tugev, õnneks oli vähemalt suhteliselt soe, nii viieteistkümne kraadi ümber.
Püügipaik vaba, ees polnud kedagi ootamas. Kerge laine jõel oli paljulubav. Korjasin oma sada asja pagasnikust kokku ja tassisin jõe äärde. Stella varustatud kollase-punase kirbu ja kärbsevastsete pundiga. Teine käsikas ööussiga poolteist meetrit vasemale poole. Paremale käele omakorda tonka, mis koos ööussiga lendas teise kalda alla.
Esimesena avastati ööuss. Keegi nokerdas ja nokerdas ning peale kümne minutilist ootamist haakisin ära. Särg kurinahk oli ussi juba pärasoolde neelanud. Mõni hetk hiljem järgmine punasilm kärbsevastsete otsas. Seejärel aga kohe ka päeva esimene latikas. Õigemini latika poeg. Või kui nüüd päris täpne olla, siis võib-olla isegi pojapoeg. Suurust polnud ollagi, lima selle eest laialt.
Viis minutit hiljem uus korralik korgi uputamine ja keegi oluliselt raskem otsas. Mõneks sekundiks seda rõõmu jagus, enne kui kala plehku sai. Veel viis minutit edasi ja uus võtt - seekord klassikaline korgi upitamine ja esimene kilo kanti kala rändas kena võitluse järel sumpa. Peale seda võttu tekkis väike vaikus, mida segasid aegajalt vaid särjed.
Kella nelja paiku sain järgmised kaks korralikku võttu, millest ühe ära realiseerisin. Latikas üsna samas suuruses, kui see mis sumpa oli rännanud. Peale seda aga uus vaikus... Mis kestis üle tunni aja ning päädis järgmise võtulainega. Esmalt ussiõnge otsa mõneks ajaks kellegi ilusa otsa sain ja enne keskvett ikkagi ära pudistasin. Krt. see oli kena poiss... Veerand tunnikest hiljem korralik tõste kärbsevastsetega varustatud ridval. Tõste oli nii kõrge, et haakise järel liikus ritv kõva pool meetrit ülespoole, enne kui konks kala raskuseni jõudis. Kala tuli üsna kergelt vastupanu osutades peaaegu veepiirini ja siis ärkas ellu. Järgnes sööst põhja poole tagasi. Järgmisel katsel õnnestus talle hapnik ikkagi ära anda ja nii tuli ta taltsalt kahva suunas. See juba vähe kenam poiss. Silma järgi nii 1.4-1.5 kilo. Saatsin ta samuti sumpa.
Jätku ei kippunud tulema. Vahel keegi alustas, kuid jättis pooleli. Passisin korki ja igavlesin. Ühel hetkel avastasin et sumbas olev suurem latikas küllili vee peal lesib. Mõtlesin, et võtan ta siis välja ja veristan ära. Hakkasin sumpa tõmbama ja nii kui kala õhu kätte jõudis, oli tal jõud kõik tagasi. Peksles meeletult ja ühel hetkel käristas juba paigatud kohast sumpa augu. Järgmisena nägin seda, et miski valge laik vaikselt sügava poole vajus... Üritasin veel kahvaga tagantjärgi rabada, aga läinud ta oli. Nojah... Muud kahju nagu polnud, kui vaid see, et kaalumata oli jäänud...
Järgmised kolm tundi möödusid täies vaikuses. Mingi hetk vahetasin ööussi rakenduse samuti kirbu ja kärbsevastsete vastu. Selle peale seda rakendust korraks keegi "nuusutas"; teine rakendus seisis aga täiesti tühja. Tonka samuti. Selline mulje, et kõik kalad korraga magama läksid.
Kell üheksa ärkas ootamatult aga stella kork ellu. Esmalt kaks korda poolde masti uputamist ja seejärel hooga kork üles. Haakimise järel selline tunne, et konks põhjas kinni. Püügipaiga kõrval, põhja peal, üks paha oksarägastik seisab, kartsin et haakisin sinna kinni. Aga ei. Vaikselt hakkas "oks" kerkima, vaikselt ja väga vaevaliselt, kuni pooles vees järsku ellu ärkas ja pekslema pani. Ikka latikas va uimapea oli otsa jäänud. Mõnda aega mässas, seejärel tuli pinda ja kahvas ta oligi. See poiss natuke suurem kui eelmine. Hilisem kaalumine näitas 1.6 kilo. Siiamaani suurim, mis siit välja on õnnestunud meelitada.
Kuna kiiret polnud ja saadud kala lisas veel pisut indu, otsustasin hämarani ära passida. Järgmise kahe tunni jooksul ei saanud aga ühtegi võttu ja nii pakkisin asjad kell 11 kokku.
Päeva peale siis kokkuvõtvalt 7 latikat otsas oli, 5 neist kaldale jõudis, 2 ära pudises. Mõned ilusad võtud veel. Särge ja nurgu muidugi lisaks. Trend ikka iga nädalavahetusega natukene paremuse suunas...
...aga kuidagi kole kapriisne on see koht. Vahel on päris mitu tundi tegevust, seejärel võid aga tundide kaupa korki passida ilma et too vaevuks liigutama. Igal juhul hakkab vägisi tekkima mulje, et kui vähegi on lainet, siis kala siin päeval oma söögituurid ära teeb. Varane hommik ja hiline õhtu pole midagi erilist pakkunud. Võib-olla suve teisel poolel on midagi muutumas.
PS! Ja tundub, et Ainil on latika needus küljes - tuled püüdma koos temaga, ei saa praktiliselt midagi; tuled aga üksi ja latikas närib:-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar