kolmapäev, 12. juuli 2017

Väylänpää, 11. juuli 2017

Väheke statistikat.
 
Ilm oli terve päev suhteliselt pilves, vaid aeg-ajalt päike kusagilt pilvest läbi piilus. Õnneks oli soe, pea kakskümmend kraadi ja tuul sobivasti lõunakaarest. Päeval isegi nii tugev, et tavaline pooleteise tunnine trass võttis aega... kolm tundi. Veetase kukub, päeva jooksul 10 senti madalamaks. Nähtavale on ilmunud esimene kärestik, paar aimdust kividest. Aga saarest saab veel südame rahuga üle sõuda.

Sõidutunde kulus päeva peal ...kümme. 2+3+5 tundi. Põhimõtteliselt on tagumik võtnud endale tooli kuju ja sõudmisest on täiesti villand. Viimane tunnike tiksusin vaid tahtejõu najal ja sedagi selle pärast, et üks soomlane kõrval kala välja võttis. Tekkis selline hetkeline entusiasmi puhang, mis kestis lausa viisteist minutit.

Ära sai katsetatud terve hulk erinevaid voblereid. Punane edi, lillakas poppeli, must-punane hejo, must-punane wäylä, must-punane lilli, punane HK, lillakas Häsa, oranž wäylä, suur punane edi ... kindlasti oli veel mõni, mis juba meelest läinud. Lõhe võttu ei andnud neist ükski.

Lantide saakidest. Punane edi meelitas välja haugi - esimese kärestiku tagant läbi sõites. Lillakas Häsa andis välja samuti haugi - olin just soome poolel enne paatide sisse laskmise paika ritvu kokku kerimas, kui too otsa kargas. Olen mitu korda mõelnud, et eriti vinge oleks, kui lõhe ründaks siis kui lanti sisse kerid. No nüüd siis haugi selline rünnak vähemalt käes. Must-punane wäylä meelitas ka kellegi otsa, Iivika kivi kandis. Ilmselt miski korralikum harjus. Kärts kärts sidurit tegi, aga leekima ei pannud ja ritva ka kreeni ei ajanud. Ja päeva tegijaks oli suur punane edi, mis oskas välja tragida smoldi. Teise kärestiku kõrvalt.

Lõhedest. Saare juures üks kena poiss hüppas. Oli valge kui lumi. Suure männi juures keegi sabaga vett pritsis. Teise kärestiku ees keegi samuti sabaga plärtsutas. Kõik. Kolm sulpsu kümne tunni kohta. Awesome.

Teiste saakidest. Naaber Tarmo peale esimest kärestikku ühe kolmese välja meelitas. Üks võõras soomlane pumba kandis keset jõge kellegi otsa sai ja koos kalaga viis minutit allavoolu kulges. Ilmselt kätte sai, sest lahkus hiljem allavoolu. 
 
Hulludest. Teine naaber, see kes mind paari päeva eest koju tagasi aitas. Too on ikka hull mis hull. Hommikul kui peale läksin, ta püüdis. Kui maha läksin, siis püüdis. Kui hiljem hommikusöögilt naasin, siis too oli jõel. Läksin lõunale - mees ikka jõel. Päeval tunniks ajaks läks korraks maha ja siis kündis terve õhtu. Ja ilmselt ka öö, sest keskööks ta maha pole veel tulnud..

Harjustest. Vähemalt nood on otsustanud ellu ärgata. Päris mitu suure harjuse võttu, mis küll enamasti äraminekutega päädisid. Paar kena poissi päeva peale ka koju kaasa võtsin. Miskil imelikul kombel on nad võtmas vaid saare ümbruses. Standardses kohas - Tupo jõe suudmest allavoolu, aga mitte üks krõps. Sama lugu ka allpool kärestikke.

Emotsioonidest. Lootus, usk, pettumus, uus usk, uus lootus, uus pettumus, nördimus, ootamatu entusiasm, kustumine... Vahepeal ka rahulolu heast ilmast ja mõnusast olemisest. Seda küll rohkem päeva alguse poole, mis õhtuks vaikselt ununema kipub...

Trassidest. Siin pole trassi mida ma täna ei läbinud. Punkt.

PS! Saunas arvutasin, et olen vetevanale nende päevade jooksul paar õllet ära kallanud. Aga äkki ta enam ei taha õlut ja sooviks viina või lausa konjakit. Peaks vist homme ühe pooliku vette kallama:-)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar