Suvise Lapi reisi aeg on jälle käes. Sedapuhku tulime reede pealelõunase praamiga üle, võtsime 6 tunniga pisut üle kuuesaja kilomeetri ja ööbisime Oulus. Kartsin küll Helsinki reedeseid ummikuid, kuid loma on täiega käimas ja linn üsna tühi. Samas kiirteel liiklus ikka selline vanduma panev - vanemad naisterahvad tiksuvad lihtsalt teises reas. No andke andeks...
Järgmine päev jätkasime teekonda ja poole kaheks päeval olime "kodus". Peaaegu, sest kohale jõudes järgnesid halvad uudised. Ühes mökkis eile veeavarii tekkis, mille peale too maja meie mökki tõsteti, mis meile tähendas varianti nimega Yllase tare. Krt. niigi palju sõidetud, otsustasime kohapeale vana väeti suvilavaguni variandi kasuks. See küll väike ja elektrita, ilmset ajaloo kõige esimene ja ainulaadselt askeetlik variant. Kogu see elamumajanduse organiseerimine tähendas sisuliselt seda, et asju lahti pakkima ei hakanud ja esimene päev puhkust elasime nagu mustlased.
Aga ilm oli see eest super. Päev otsa 20-22 kraadi sooja, nõrk lõuna tuul ja päikest varjavaid pilvi üsna vähe. Ja sääski ... terve päeva peale õnnestus üks sääsk ära näha. Ei tea kas nad on teinud vastupidise suunaga pagulasrände:-)
Vesi jões jõhkralt kõrge, tume ja sogane. Sidusin rakendused koheselt prügikorjajatega varustatuna. Lantidest said esimese püügi õigused - saksa edi, punane edi, lillakas poppeli ja saksa jässe.
Kella nelja paiku oli aeg minna esimesele laskumisele. Sedapuhku täiskoosseisus - naine ja poiss ka kaasas. Tegime tasa ja targu soome kalda äärt pidi alla. Ei ühtegi hüpet, uime ega sulpsu. Kala jões peaks natukene ikka olema - loenduri järgi näit kusagil 23 tuhande juures, samas kui eelmine aasta samal ajal juba üle 60 tuhande lõhe oli jõkke trüginud. Kaks tundi hiljem kuulutasime esimese laskumise lõppenuks. Peale seda kui viimasest kosest allpool olin suutnud kolm lanti kokku joosta.
Pardakaaslased rannale pandud tegin teise treti kohe otsa. Seekord rootsi saare poolelt (mis oma pool meetrit vee all). Saare taga oskasin seekord tamiili väikese pusa teha, mille harutamise järel avastasin ennast juba suure kivi juures. Parimad kohad olin lihtsalt maha loksunud. Tegin tiiru ikkagi lõpuni - keskvett kuni teise kärestikuni, peale viimast kärestikku soome kalda alla. Tulemus tsipake parem kui eelmine kord - kuulsin ühte sulpsatust:-)
Päris õhtul tegin kolmanda tiiru ka veel. Pool kümme peale, pool kaksteist maha. Jässe sai asendatud oranži wäyläga. Tiir Tupo jõe suudmest, saare tagune, seejärel soome randa, koskedest vasakult mõõda ja siis keskele. Päeva ainukest kala nägin saare kõrval. Peale sõitmiseks olin temast juba üle vajunud.
Nii, et esimene päev läks nii ... nagu ikka. Ei näinud et keegi oleks saanud. Hommikul enne meid üks neljane ja eile õhtul ka samasugune olla välja võetud. Oma silm pole veel kuningas...
Saaks elamumajanduse korda ja asjad lahti pakitud, leiaks äkki oma putukakarbi ka üles. Harjus näitas ennast päris palju pinnas, aga nende jaoks jäi õng täna sisse panemata. Karp ilmselt kusagil kõikide asjade all peidus. Lisaks peab paadi ka veel ära vahetama. See lekib mis kole. Õhtu viimasel sõidul randa oleks võinud Jack Sparrow randumise trikki peaaegu korrata.
Öö läks aga väga külmaks. Paar kraadi vaid sooja.
PS! Ain käis Velisel latikaid kiusama. 1.2 ja 1.3 kilosed päisepäeva ajal, peegelsileda veega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar