Eilne päevane sõudmine oli hommikul veel tugevalt kontides, jätsin seetõttu hommikuse ärkamise hilisemaks. Norisesin perega koos kuni poole kümneni välja. Kuna plaan oli kell 11 startida Rovaniemisse, siis kasutasin juhust ja astusin tunnikeseks paati. Ei saa mainimata jätta, et tund siin jõel on ikka olematu suurus. Natuke aerutamist ja juba pead maha ronima.
Igal juhul sai lahinguratsudeks otsa seotud must-punane hejo, punane poppeli, puna-must wäylä ja punane suur edi. Ilm ka selline pisut tume - pilves, soe ja kerge lõuna tuulega - nii et kõik võimalikud tumedamad toonid oleksid justkui sobilikud. Tegin tiiru Tupo jõe suudmest kuni suure männini välja. Mõni harjusepoiss, millest ühtegi ei kannatanud ära võtta, lõhest aga ei märkigi. Jätsin naabrimehe edasi sõudma - uhab endiselt vist ööpäevaringselt - ning suundusin perega jõuluvana pealinna.
Noh jõuluvana jaoks on poiss juba liiga vana ja nii oli eesmärk hoopis kasutatud videomängude pood läbi uurida. Peale seda shoppamine, väike kala pood, pizza ja loomulikult Martiini tehase nugade pood. Viiskümmend eurot rändas minu taskust võõrasse taskusse.
Kella viieks olime linnatuurilt tagasi ja tormasin koheselt jõe peale. Väljas ju ikkagi ideaalne lõhepüügi ilm. Päeval oli pisut ka vihma tulnud ja peale paadi kuivaks viskamist lükkasin sõiduvahendi rannast lahti. Landid said suures osas välja vahetatud. Selgus, et blogi pidamisest on siiski väikene kasu ka sees - uurisin just eelmiste aastate analoogsete ilmade postitusi ja seadsin seetõttu püügile järgmised landid. Paremale poole lillakas hejo, seejärel punane edi, punane poppeli ja lõpuks saksa värvides edi.
Trassiks valisin Soome poolse kalda. Kuna ülalt poolt tuli üks paat piki Rootsi kallast, siis ei tahtnud teda segama minna. Mul aega oli, võtsin kalda äärt pidi vaikselt allavoolu. Paar harjusepunni ründasid putukat, kuid suurt harjust ei paistnud kusagilt. llm oli muutumas ja see tundus kala isule pitseri jätvat.
Peale esimest kärestikku kontrollisin voblerid üle ja jätkasin piki kallast. Pumba augus hoidsin pikalt hinge kinni ... aga võttu ei saanud. Vähe sellest, ükski lõhe ennast ka ei näidanud. Jätsin peagi potentsiaalseima koha selja taha ja suundusin edasi.
Enne järgmist kärestikku rannal oleva paadi juurest keerasin järsult keskvee poole. Eesmärk oli läbi proovida kärestiku kõrval olev sügavam auk, kus eile ka ühte kala nägin. Olin enamvähem pool teed läbinud, kui korraga punase ediga varustatud ritv vajus alla ja kohe ka teist korda. Aju ragistas saadud informatsiooni ikka üsna mitu sekundit ja tegi vist vahepeal lausa restardi ära; õnneks käed reageerisid automaatselt ja vajutasid jõuga aerudele. Mõni hetk hiljem vallandus korralik kärr...
Vajutasin jõuga aerudele, suundudes jõe keskosa suunas, et vältida hilisemat kärestikku vajumist. Ritv jäi paindesse ja sidur laulis täiega. Kasutasin juhust ja kerisin teised ridvad kokku. Briljantselt. Hoolimata meeletust ärevusest olin raskeima osaga hiilgavalt hakkama saanud ja tunnustasin ennast mõtetes. Edasi juba lõhe ritv pihku. Kala oli vahepeal kaldapoole sööstnud ja tegi seal kaks võimsat küünalt. Sellele järgnes väikene rahunemine ja seejärel sööst paadi suunas. Mitte piisavalt kiire, suutsin tamiili pinges hoida.
Järgnes juba lähivõitlus paadi ümbruses. Kala üritas paadi alla pugeda - ajasin jalaga vastu paadi põhja tagudes ta sealt minema. Sellele järgnes küünal kümne meetri kaugusel paadist. Ja kohe teine ka veel otsa. Seejärel uuesti suund paadi alla.
Peale paari kordust ilmutas lõhe väsimusmärke ja tõmbasin ta kiirelt paadi ligi. Esimese kongitsaga haaramine ebaõnnestus täielikult - lõhe tegi sööstu just vahetult enne proovimist. Olin selgelt kiirustanud ja vedas et tamiili pihta ei rabanud. Teisel katsel läks pea poole paremini - lõhe tegi ikkagi veel ühe sööstu, kuid sain kalale pihta. Kongits haakus keha keskosast saba poole ja põhjustas sellega mulle järgmise probleemi. Tõstnud lõhe paati, ei õnnestunud teda kuidagi nuiaga vaigistada. Tänu ebanormaalsele asendile, väänles kala nii jõhkralt et lõpuks ennast kongitsast vabaks keeras. Kargasin talle otsa ja kuidagi sain talle paar korda vastu pead koputatud ning tundus, et asi oli kontrolli all. Vallandasin korraliku üle jõe kajava juhhuu ja peale paari sekundilist mõttepausi teise samasuguse veel - ikkagi gorjatsie estonskie parni:)
Paat oli sellest möllust soomuseid täis ja lõhe korralikult ära räsitud. Aga kätte ta sain ja see oli peamine. Strateegilised andmed - 6.35 kilo, 83 sentimeetrit pikk, emane kala. Mari nii väike, et sellega polnud midagi teha. Justkui juuni kuu oleks alles... Kala liha hämmastavalt punane, üldsegi mitte selline hallikas roosa, millised siinse jõe lõhed vanasti välja nägid.
Edasi oli pidu ja pillerkaar :-)
PS! Mehisele - jah ikka tasus nii kaugele tulla :-)
pgn , krt jms
VastaKustutaikkagi vähe ja väike