Päev pidi tulema vihmane, tuuline ja külm. Tundus hea mõte see veeta lõhede paradiisis ilusaid kalu vaadates. Siin jõel pole juba ammu lõhet pinnas korralikult mängimas näinud. Meie panime tsipa enne kella 11st minema, Bonder ja co tulid natuke hiljem järele.
Paar tundi sõitu ja kohale. Vahetasin viissada SEKi kalastuskaardi ja viie landi vastu ning kobisin kahlamispükstesse. Püügiks neid otseselt vaja ei lähe, aga vihmas nendega hea ja kuiv olla.
Püügiks oli landimeestele avatud parempoolne kallas. Püüdjaid ka päris palju, oma viisteist inimest kindlasti. Lennukapüügi kallas aga suuresti tühi. Paar meest vaid püüdmas. Seadsin sammud esimese pauna järgsele nukile. Siin oma 7-8 meest järjekorras passisid. Võtsin esialgu vaatajapositsiooni sisse.
Juttude järgi oli keegi hommikul ühe seitsmekilose kätte saanud, nii et kala jões on. Sama kinnitas ka pilt veepinnale, kus iga paari minuti tagant keegi ennast näitas kas hüppega, plärtsuga või saba ning selga veest välja paista lastes.
Kui vanasti püüti enamasti raske 40-60 grammi kaaluva landiga, siis nüüd olid enamus püüdjad uppuva spinflu rakendusele üle kolinud. Hullult pikkade, nii 3 m, lipsudega varustatud. Kaikad pikad 4-4.5 meetrit, varustatud multirullidega, millel tamiil ... 0.8 mm.
Püüdma mahtus ühele kohale kolm matsi, kes siis järjest väikeste vahedega rakendused teele saatsid. Alumine mees alustas, "kolm Mississippit" hiljem lennutas oma rakenduse teele järgmine ja natuke hiljem siis kolmas omakorda. Sööt käis mööda põhja kuni andis lasta ja seejärel püügi tiir kordus. Kui kellelgi jäi rakendus kinni, siis keerati selg jõe poole ning marsiti uljalt kalda suunas, kuniks tamiil kas katkes või rakendus lahti pääses. Kadu oli korralik - iga viie minuti tagant pääses keegi uut rakendust siduma. Nii see elav järjekord muudkui vahetus...
Peagi oma esimese viis minutit sain teha. Tundus, et 40 grammine oli selle veetaseme kohta liiga kerge. Põhja sai küll kätte, aga nii hilja, et püügimaa üsna lühikeseks jäi. Mingi hetk juba mingi tunne tuli, kui oma esimese landi otsast ära viskasin. Kivide taga oli nöör ilmselt viga saanud ja ühel hetkel ta püssikuulina lihtsalt kadus. Seis -1, minu kahjuks.
Otsustasin, et olen selles kohas nii kaua kui Bonder saabub ja sidusin järgmise otsa. Sellega sain püüda kõva pool tundi, kui lõpuks sellest ilma jäin. Võtte ei saanud, kuid ühel kõrvalolijatest oli ühel hetkel mõneks sekundiks kala taga...
Bonderi saabudes läksime edasi järgmise nuki peale. Seal rahvast polnud ja võtsime kohad sisse. Lõhet siin oli, sest peagi keegi otse nina ees korraliku küünla pani. Nii 7-8 kilone. Täies ilus veest välja paiskus ja plärtsti külje peale vette maandus. Võimas.
Püüdsin sellel nukil pool tunnikest ja kolisin edasi kolmandale. Teised jäid maha. Eelmisel korral siin käies kolmandal nukil ka võtte sain, tundus teine täitsa potentsiaalne koht. Uus koht, uued kombed - sissejuhatuseks esimese landi vette jätsin. Panin seejärel ühe raskema pleki otsa, ainukese 60 grammise, mis mul karbis. Tumepunane, musta küljega. Hirmus sangpomm. Aga püüd oli temaga oluliselt parem. Põhja sai kiiresti kätte ja lant tuli kogu trassi kenasti põhjakive aegajalt puudutades kuni nuki lõpus olevate kivideni välja.
Ühel järjekordsel viskel korraga sujuv ja tugev tõmme. Lant oli jõudnud tiiru lõpuossa, kusagile kümne meetri kaugusele nuka kividest. Haakimine ja korralik kala taga. Tegi esmalt peaga paar pekslevat liigutust ja võttis seejärel sõidu ette. Kahjuks allavoolu otse kaljunuki suunas. Kärr läks käima ... ja vahetult kaljunuki kohal vabanes kala landist. Huhhh, tunne oli ikka võimas. Käed värisesid adrenaliinilaksust, hoolimata sellest et olin seda mõnu saanud tunda vaid 3-4 sekundit.
Kätte poleks seda lõhet kindlasti saanud, sest kaljunuki taha jõudnult oleks ta mu pooli lihtsalt loetud sekunditega tühjaks sõitnud, ilma et ma midagi teha oleks saanud. Samas oli mul sidur ikka piisavalt kinni ka, et enam rohkemaks seda keerates oleks lihtsalt nöör mingi hetk järgi andnud. Nii et läks nagu minema pidi. Selle püügikoha needus ongi selles, et julgelt üheksa kala kümnest pääsevad peale otsa jäämist plehku. Hoolimata robustsetest varustustest.
Bonder püüdis oma kaljunuki otsas mingi hetk välja värske plekklandi koos viiekümne meetrise tamiiliga (0.8 mm). Oleks minu kala nuki taha jõudnud, oleks samamoodi suures osast oma nöörist pidanud loobuma...
Peale rahunemist jätkasin samas kohas ja vabanesin järgmise viskega oma punasest plekist. Rohkem mul sellist polnud ja püügiks jäid vaid 40 grammised. Korralikku lõhevõttu nende enam ei saanud. Üks väiksem kala, nii poole kilone, käis mõneks sekundiks otsas, enne kui lahti pääses.
Püüdsin kuni lantide seis muutus miinus viieks ja panin seejärel asjad kokku. Kell juba viis läbi ka, aeg oli kodutee ette võtta. Teised jäid veel natukeseks püüdma, kuid tulid samuti tühjade kätega koju.
Koht aga on nii võimas, et järgmistel aastatel tulen ikka ja uuesti siia tagasi. See on ikka uskumatu, kui palju siin hüppeid näeb. Tegemist oleks nagu kajaloodile peale pantava demoprogrammiga, mida silme eest muudkui läbi jooksutatakse:-)
Naine ütles tabavalt, et see koht on nagu kasiino - emotsiooni saad igal juhul, kuigi maja võidab alati:-)
...
Õhtul tegin kahetunnise püügikorra oma jõel. Vesi tõusnud veel viis sentimeetrit ja on nii kõrge, et minu kõrgeima veega võtu märk on nii 40-50 cm veetasemest allpool. Sodi ujus üsna palju ja seetõttu pikemalt sõuda ei viitsinud.
Tiir saare ees ja taga. Seejärel Soome kallas, piki kaldaäärt kuni teise koseni (esimene kosk on juba ammu uppunud...). Lantideks lillakas hejo, punene edi, kirakka ja saksa edi. Kala ei näinud. Jões ei mingit elu, isegi harjuse putukat ei himustanud keegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar