Reisi viimane püügipäev.Terve selle nädala on vesi muudkui kerkinud ja kerkinud ning erandiks ei olnud ka tänane hommik - jälle 5 cm juurde. Saar peaks nüüd kõvasti üle meetri vee all olema. Tavaliselt sel ajal saarel kivide peal linnud ringi tuterdavad. Nüüd aga...
Viimased päevad olen jõel ikka üsna vähe käinud, ootuses et veetõus peatub, nüüd enam minekut kuhugi edasi lükata polnud. Tuli võtta, mis veel võtta andis. Alustasin esimese tiiruga hommikul kella üheksa paiku. Kalda peal lante sidudes ei tundunud tuult olevat ja nii suundusin Rootsi randa. Vale otsus - nii kui landid vette panin, tuli tuul ja jäin selle meelevalda. Poolteist tundi hiljem kui olin teise kärestikuni välja jõudnud, tulin juba poolväsinult maha.
Väikene puhkus, hommikupuder ja kohvi ning seejärel Bonderile oma trassi ette joonistama. Praktikas, kahekesi paadis. Tegime Rootsi saare eest ja tagant tiiru läbi, seejärel üle jõe pumba auku ning lõpetasime kärestike kõrval. Üritasin talle vete sügavustes olevat põhjaprofiili ette joonistada, tema pani maamärkide järgi kõik kõrva taha. Näis, kas tal sellest järele jäänud 1,5 päevaga ka mingit tolku saab olema...
Peale ekskursiooni tegin ühe otsa veel üksinda. Soome kalda äärt pidi, et võimalikult palju põhjatuule eest varju leida. Kaldast eemale ei kippunud üldse minema ja sikk-sakke vältisin täiesti - sodi on nii palju jões, et kui teed ühe paarikümne meetrise tõmbe risti kaldaga, siis on kõik landid koheselt prahti täis. Joonelt alla sõites kannatas umbes kümme minutit püüda, seejärel tuli juba kõik välja võtta, landid puhastada ja uuesti sisse lasta. Üksi paadis seda teha on ikka väga vaevaline.
Kaks tundi hiljem olin oma tiiru lõpetanud ilma ühtegi kala nägemata. Vähemalt paar harjuse punni tekitasid pisut elevust, otsustades just kärestike eest putukale otsa karata.
Väike grill ja kell pool kaheksa seadsin sammud jõe äärde viimaseks tiiruks sellel korral. Päev otsa olin erinevate lantidega mänginud, nüüd pöördusin selle reisi parimate juurde tagasi. Parempoolsele ridvale sidusin lillaka hejo, siis punase edi, seejärel suur punane edi ja lõpetuseks üks jässe (seekord miski rohekas-valge). Otsustasin minna kohe enda juurest peale.
Tänu meeletule veetõusule on meie randa, seal kus paati hoian, tekkinud kerge tagasivoolu koht ning sealt on ennast voolu piiri peal püügile seada maru mugav. Paat sai pandud voolu serva viie meetri kaugusele kaldast ning hakkasin ritvadega toimetama. Esimesena läks vette suur punane edi, seejärel punane edi. Tõstsin lillaka hejo ridva parda äärde ja lasin landi vette ja hetk enne kui selle ridva rulli poolilt tamiili maha jooksma lasin nägin silmanurgast kuidas punase ediga varustatud kaigas vajus...
Automaatselt vajutasin aerudele ja samal hetkel hüppas rannast paarkümmend meetrit eemal ja peaaegu paadiga kohakuti jõudnud lõhe veest välja. Sinna ei saanud see lant ju kuidagi iseenesest minna - kas siis lõhe haaras selle suhu, ujus ülesvoolu ja ridva pealt selle alles jupike hiljem registreerida suutsin? Igaljuhul jäi kala kahe kiire tõmbe järel otsa ja pani kärriga (minu õnneks) ülesvoolu minema.
Tõmbasin kiiruga paadi kaldasse ja haarasin ridva. Esimene sööst väga pikaks ei kujunenud, viiskümmend meetrit hiljem jäi lõhe paigale. Kasutasin hetke ära ja panin mobiili speakeri peal Bonderile kõne püsti. Jõudsin talle hüüda, et otsas, kui actioni teine vaatus algas. Kala pani nüüd mõnikümmend meetrit allapoole, jõudes allolevatest kividest vast kümne meetri kaugusele. Aga üle neist ei läinud. Üritasin teda sealt natukene tagasi sikutada ja korraks ta üllataval kombel juba nõustuski ning tuli kividest eemale, natukene kaldale lähemale. Vaid hetkeks.
Järgnes sööst juba üle kivide ja möllavate lainete, suurde voolu. Algatuseks üritasin teda ka pisut jõuga tagasi hoida, pidurdades kiirelt pöörlevat pooli näpuga. Tulemuseks oli vaid kiirelt ülekuumenev näpp ja õhemaks viilitud nahk... Mõni sekund hiljem sellest loobusin - võimatu, kala lihtsalt läks. Egas midagi, jookseme siis võidu. Selleks hetkeks oli Bonderi seltskond ka alla jõudnud ja allavoolu kalale järgi minnes palusin teistel veel kongits kaasa haarata ning paat kaldale kinni tõmmata.
Õnneks ei olnud kividest läbi põrutades lõhe kuhugi kivi taha kinni otsustanud ujuda ja jäi natukene hiljem suure voolu piirile seisma. Puhkas seal tsipake, ma üritasin teda natuke kalda poole saada ja siis pani uuesti edasi. Siis jälle seis ja jälle edasi. Nii käisime kui koeraga jalutades paarsada meetrit piki ranna äärt, mööda kive ja vahel ka vees allapoole, kuni lõpuks vaikselt kala ramm otsa saama hakkas. Olime selleks ajaks juba Iivika majast mööda jõudnud...
Mõnda aega kulus veel kalda lähedal mässamiseks, kui lõpuks õnnestus lõhe kongitsaga ära haarata. Kõige paremini kongitsat kinni ei saanud, kuid üles kivide taha me siiski koos jõudsime. Huhh, käes!Tunne oli ikka väga mega! Adrenaliin täiega laes!
...
...
Kabariidid: 10.5 kilo (suuruselt edetabelis minu kolmandaks lõheks), 103 cm pikk, isane kala. Peremees Unto arvas, et lõhe oli äsja just tõusmas (sellest ka esialgne ülesvoolu liikumine). Ise arvan, et seesama kala, kes eile märku andis, oli siin passimas.
Suur tänu ka abilistele - Bonder, Joe, Peedu ja Age! Suurem osa jalutuskäigust kenasti linti võetud.
Sellega oli seekordne reis ka ühelpool. Kokkuvõtvalt saab väga rahule jääda - kolm kala, üks üle kümne kilone. Eesmärk oli olnud kaks kala, nii et latt sai kenasti ületatud. Väga-väga rahul.
Hämmastav on see, et lõhed tulid kõik ühe ja sama landiga, punane-roheliste triipudega EDI lant. Lisaks veel kaks võttu sama landiga, teiste lantidega aga ei midagi.
Veeolud olid minu jaoks ikka väga kehvad - liialt kõrged ja sogased. Aga vahel leiab ka pime kana tera:-) Augustis saab uuesti proovida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar