Nädalavahetus algas sõna otseses mõttes halvasti. Olime Vigalast vaid 7 kilomeetri kaugusel kui rehv katki läks. Uutel Mazdadel varuratast ei ole ja nii tutvusin nn esmaabi paketiga. Teiste sõnadega vaht ja kompressor. Veerand tunnise pusimise tulemusena oli selge, et kompressor ei tööta. Õnneks on mul vana kooli inimesena käsipump alati pagasnikus, nii sain vahu rehvi ja kuidagi rehvi natukene õhku ka sisse. Nöka nöka viiekümnega koduni. Seal tagusin rehvi korralikult õhku täis ja jätsin üle öö ootele - räägitakse, et hommik pidavat õhtust targem olema.
Kogu see jama pani pitseri tervele nädalavahetusele. Esiteks langes ära paari koha sisse söötmine. Teiseks langes ära reedene jõe ääres korgi vahtimine.
Üllataval kombel polnud rehv laupäeva hommikuks tühjenenud ja nii jätsin ta veel ööpäevakeseks paigale, lootuses et saab pühapäev kuidagi ära veeretud. Ain tuli pealelõunal ja kella nelja paiku võtsime suuna jõe poole.
Edasi suundusime Rumba poole, kuna aga tee peale jäi rippsilla koht ja seal selgus ootamatult, et kaldaäärne võsa katab suurem tuule kenasti ära - väljas ropp tuul, 10-15 meetrit sekundis ja läänekaarest - ja nii otsustasime seal hoopis ennast paika sättida. Kena lõik, sügavust nii et tapab, ilmselt latikaid täis. Linaskit seal muidugi pole aga... Kell oli juba viis läbi ka ning tervet päeva otsimise peale kulutada tundus raiskamine.
Algne siht oli Kivi -Vigala paisutatud lombike. Vahtisime natkene selle kaldal üle vee olevaid maju ja jõudsime järeldusele, et linnas püük pole teps mitte see. Järgmine siht oli Velise ülemine ots, enne Pärnu maanteed. Kaardi järgi tundus laiem koht olevat. Org oligi laiem, kuid vett jões nii vähe, et lõime ka sellele käega.
Edasi suundusime Rumba poole, kuna aga tee peale jäi rippsilla koht ja seal selgus ootamatult, et kaldaäärne võsa katab suurem tuule kenasti ära - väljas ropp tuul, 10-15 meetrit sekundis ja läänekaarest - ja nii otsustasime seal hoopis ennast paika sättida. Kena lõik, sügavust nii et tapab, ilmselt latikaid täis. Linaskit seal muidugi pole aga... Kell oli juba viis läbi ka ning tervet päeva otsimise peale kulutada tundus raiskamine.
Lajatasime sööda sisse ja seadsime korgid kuue meetri sügavusele. Ain viie meetrise ridva ja mitte libiseva korgiga. Vette vise nägi välja nagu ühel olümpia väärilisel odaviskajal - paar sammukest, vise ... ja uus katse:-)
Järgmine kolm tundi olid enam kui kummalised. Pool tundi peale püügi algust sai Ain ühe korraliku võtu, kuid ei haakinud ära. Seejärel pikk pikk vaikus pea kella kaheksani, kui korraga keegi Ainil korgi lappi tõstis. Haakimise järel järgnes tükk maad tühjust, enne kui ridva ots ja konks ühele liinile said. Kala oli sööta rohkem kui meetri võrra kergitanud!
Kümme minutit hiljem mul sama lugu. Kork kerkis, haakisin, tühjus ... ja kui olin üle meetri ritva kergitanud korraks keegi taha jäi. Vaid hetkeks. Ilmselt sai haiget ja viis parve edasi, sest rohkem sisuliselt midagi ei toimunud.
Ainukeseks kalaks jäi üks viidikas, mille Aini õngega vahepeal poolest veest välja võlusin. Ridvaomanik peksis ise samal ajal landiga vett vahtu...
...
Hommikune äratuskell karjus juba 5.30. Päike värskelt tõusnud, kallasime kohvi sisse ja suundusime vimma sirge poole. Nii vara polnud keegi veel tulnud ja nii sättisime ennast madala serva, metsaäärde tuulevarju.
Söödakuulid sisse, korgi kõrguse reguleerimine ja nii kui kärbsevastsed esimesele tiirule läksid, keegi koheselt kallal. Naksti kena vimmapoiss peale väsitamast kaldal. Polnud paha algus.
Järgmine tund pakkus võtte nii vimbadelt kui särgedelt, kuid katkes kella kaheksa paiku kui lõigatult. Alustuseks kahtlustasin, et parv sai alt minema; järgmisena, et kala pani karbi kinni... Peale kella üheksat hakkas vaikselt kõrvade vahele kohale jõudma, et keegi pahalane on söödetud piirkonnas valvepositsiooni sisse võtnud.
Egas midagi. Demonstreerisin Ainile oskuslikku viidika püüki ja nii sai paarimees elussööda püügikohta sisse seada. Pea koheselt kadus ka kork. Haakimine toimus natuke vara ja nii pääses viidikaröövel plehku. Uus viidikas otsa ja peagi uus korgi uppumine... ning kümme sekundit hiljem uuesti pinda kerkimine. Sedapuhku oli maiustamine pooleli jäetud.
Kolmas katse osutus edukaks ja Ain tõstis alammõõdulise haugi jõekaldale. Peale pildisessiooni viis selle Rumba kärestiku taha, et too jumala eest enam meie söödaplatsile tagasi ei ujuks:-)
Ain saatis veel enne minekut viimast korda viidikaga varustatud rakenduse söödetud tsooni ja ... kork vajus uuesti. Krt. järgmine haug, kopika võrra pikem, oli territooriumi juba vallutanud ja istus sisuliselt pudrumäe otsas ning ootas seal valget kala. Tulime tulema - jaksad sa jah nende röövikutega võidelda.
PS! Ain oli vimma raamatust Juraka limonaadi juttu lugenud; nüüd toppis seda kogu aeg mu sööda anumasse. Järgmine kord, tuleb seda kindlasti vältida, sest ilmselgelt mõjub see võte vaid 35 sentimeetristele haugidele:-)
Seenel käik osutus oluliselt produktiivsemaks. Tunnike metsas ja kahe peale kaks ning pool ämbrit kukekaid. No vähemalt midagigi:-) Naine muidugi vaatas seeneämbrit sellise näoga, et kas küll ei saa neist kukekatest juba...
Aga linask jäigi meil üles otsimata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar