Midagigi, 22. august 2017

Ilmaprognoos on selline, et päeval ei ole jõel midagi teha. Öösel ei saa ka enam püüda, liialt pime minu jaoks. Nii jäävad kasutamiseks  ainult varahommikused ja õhtused tuulepausid. See oli ka põhjuseks, miks kell kolmveerand viis varahommikul ennast juba maast lahti ajasin ning jõe äärde vantsisin.

Hommik mõnusalt sombune, tuul õrnalt põhja kaarest. Temperatuur langemas, aga täiesti talutav (kübeke alla kümne kraadi). Jõel mitte kedagi, sõua kus kohas tahad.

Landid jätsin vahetamata - hommikul uimase peaga ei tundunud hea mõte neid ümber siduma hakata. Seega said veele puna-must are, punane poppeli, punane edi ja lillakas hejo. Lükkasin paadi rannast lahti ja valisin sõiduks soome poolse ranna. Iivika kivi, esimene kärestik vasakult, pumba auk, teine kärestik paremalt, kolmas samuti, enda kivi ja Rasmuse kivi lõpetuseks.

Null lõhe võttu, null lõhe nägemist. Isegi harjus sisuliselt ei puutunud mikro voblerit. Üks ahven eksis esimese kärestiku järel punase edi otsa aga see oli ka ainukene ritvade liikumine sombuses hommikus. Kell üheksa tulin koju ära ... edasi magama.

Päev sai kooserdatud metsades. Otsisime murakaid, sõime mustikaid.  Päeva naelaks oli Rasmuse väide, et ta on murakaid söönud küll. Kui küsisin, mis värvi nood siis olid, tuli vastuseks - mustad:-) Igal juhul me ühtegi kollast ega musta murakat ei leidnudki.

...

Kell neli tõmbas tuule maha ja krapsasin kohe paati. Landivahetuse käigus läksid õhtusele esimesele sõidule lillakas poppeli, punane poppeli , punane edi, lillakas hejo. Täpselt kolm aastat tagasi samal ajal häid saake pakkunud seltskond.

Alustasin tupo jõe suudmest, üritades oma sajandat korda sealsest august võttu kätte saada. No ei õnnestu. See on ainukene populaarne sõudetsoon Väylänpääl, kus ma tulutult oma lante olen leotanud. Ei saagi aru, mis valesti teen - olen proovinud kiiret sõitu, olen proovinud laiu sikk-sakke, kitsaid sikk-sakke, otse peale sõitmist...

Augu lõpus tõmbasin paremale kaldale tittilohi kivi juurde. Surusin tugevalt aerudele, mängides lante pikalt kivi ees. Ja kui landid juba kivile peale vajuma hakkasid tegin pausi. Korraliku ja pika, kümne meetrise ... ning korraga punase edi ritv vajus. Kätele polnud vaja öelda, mis teha; juba nad surusid jõuga aerudele. Sain ridva paindesse ja kärri jooksma. Kestis kärr sirka 6-7 sekundit ja siis jäi kala paigale - selge, väike lõhepoiss. Korjasin teised ridvad kokku ja väsitasin poisi ära. Kättemaksuks nullitamiste eest korjasin ära. Selline mõõdu piiril. Tavaliselt sellised enamus tagasi olen lasknud, aga mis sa raskel ajal ikka teed.

Viisin kala koju ja tulin uuele tiirule. Püüda tohib ikka, ega ma siis rohkem lõhesid ära võtma pea. Seda enam, et eelmiste päevade võtu sageduse juures oli selgelt tegemist pigem teoreetilise probleemiga...

Võtsin sama trassi ja kala pakkunud kivist edasi kulgesin rootsi saare ette. Siin otsustas vetevana mind nüüd karistama hakata. Sõuan, sõuan ja korraga üks lantidest (hejo) täiesti lambist konksu tamiili taha ära "sõi". Tamiil krussis. Paat kaldale, kümme meetrit õngejõhvi maha, uus sõlm ja uuele katsele. Võtsin mootoriga paadi kuni nurga peale välja ja tulin uuesti samale trassile - saare ette sõudma.

Ja uuesti hejo ennast tamiili mässis. Kolmas katse ja poppelid otsustasid ennast kokku joosta. Täitsa müstika, pole enne sellist jama olnud.  Neljandaks korraks enam mootoriga üles ei läinud ja kündsin saare tagant lihtsalt edasi.

Olin suure männi juurde jõudnud, kui selja taga sõitval soome paadil lõhe lanti haaras. Saare vasakpoolsemast küljest. Väsitamine kestis päris pikalt ja selle aja jooksul kandus paat nii kaugele, et välja võtmist silmaga enam ei seletanud. Igal juhul ühel hetkel ta mootoriga sõites ülesvoolu minema sõitis - küllap sai lõhe ikka kätte.

Suure männi juurest sõitsin üle jõe, seejärel pumba auk, kärestiku eest läbi, paremalt poolt kiirest voolust alla ja siis kalda varjus olevatele kividele. Võtte ei saanud, kuid nägin kahte kala. Üks oli sealsamas suure männi tsoonis, teine kaugel eemal paatide sisselaskmise kohast allapoole, jõe keskosast natukene rootsi poole. Mõlemad nägemise hetkel sellises kohas, et pealesõitmise võimalust polnud.

Teise tiiru tegin soome kaldast kuni teise kärestikuni. Ilm oli super - tuul suri täiesti ära ja päikeseloojang oli pehmelt öeldes lummav. Ilmselt passisin enamuse ajast üle õla loojuvat päikest, selmet ritvu vahtida. Peale loojangut panin asjad kokku.

Teistel eesti paatidel samuti siiamaani null. Ka lõhe võtte pole olnud. Uued poisid (nagu ikka) sõuavad kus jumal juhatab ja ohverdavad lante vette. Ühel mehel kaks tükki põhja jäi. Kooliraha siis nüüd neil makstud, äkki saavad selle eest tulevikus ka mingi tulemuse.