Hommikul kell viis jälle äratus. Hakkan juba arvama, et polegi paha nii vara hommikut vaadata. Kiire kohv ja alla jõe äärde. Väljas pilves ja maru külm ilm. Kui mökkis näitas kraadiklaas 2,4 kraadi sooja, siis paat oli puhta jääs. Ja jõgi auras. Selged miinuskraadid all orus.Tegin väikese landivahetuse. Otsa said puna-rohe-kollane edi, punane poppeli, punane edi ja saksa värvi jässe. Harjuse vobleri vahetasin ka miski käsitöö landi vastu, mille Rovaniemist olin soetanud. Bens valatud ja suund tupo jõe suudmesse.
Huhh kui külm hakkas sõiduga, nii tegin esimesed viisteist minutit kiirsõudmist et sooja sisse saada. Sain ka. Ehk parafraseerides õige riietuse lugu, saab Torniol sõudmise puhul öelda, et pole valet riietust, vaid on vale sõudmise kiirus:-)
Trass tupo jõe suudmest Iivika kivini, sealt piki kaldaäärt esimesest kärestikust mööda, pumba auk, teine kärestik ka vasakult mööda ja viimasest paremalt ja soome kalda kividest kuni viimaseni välja. Kala ei näinud, isegi harjus ei võtnud....
Tegin uinaku ja kuna poiss ei tahtnud kuhugi rändama minna, siis läksin kella ühe paiku uuesti peale. Uued landid taha. Puna-rohe-kollane edi, must-kärts punane are, punane edi ja lillakas hejo. Ilm oli vahepeal soojemaks läinud ja ka päike välja tulnud.
Tegin sama trassi, mis hommikul ja rüüpasin õlut. Olin ilma seiklusteta jõudnud pumba auguni, kui otsustasin vahepeal maapeal ära käia. Kui tagasi hakkasin ennast veele sättima, tuli keegi ülevalt poolt paadiga kiiruga kihutades ja pani landid täpselt sama augu ülemises ääres paadi taha likku. Egas midagi, kratsisin kukalt ja tõmbasin mootori käima. Jõel ruumi maailm ja kuna üleval pool polnud ühtegi paati, sõitsin uutele jahimaadele.
Hooga kuni Jaanuse majani välja. Seal siis panin Jaanuse juhatatud liini peal landid järgi. Plaan oli saare esist katsuma minna. Neli ritva sees, paat just jõudnud kohakuti viimase välja turritava kivini (nii kümme meetrit sellest jõe keskpoole), kui harjuse ritva sisse hakkasin panema. Tolle kolmik konks ei tahtnud kuidagi rõnga tagant lahti tulla ja nii keerasin pilgu paariks sekundiks kõrvale. Kui uuesti pilk üles sai, oli esimene asi mida märkasin, punase ediga varustatud ridva jõhv mis jooksis ... ülesvoolu. Risti üle teiste. Ridva otsa võnkus, kuid kärri ei kusagil.
Esimene kongitsaga haaramine läks nihu. Kala tegi põike ja kongitsa teravik vaid riivas nahka. Loomulikult mõjus see lõhele kui adrenaliinisüst ja järgnes paarikümne meetrine sööst. Peale kala uuesti paadi ligi meelitamist tegin teise katse. See läks juba paremini. Sain marjakala paati ja kukkusin nuiaga materdama (Ain paneks siia kindlasti miski kommentaari ürginimesest:-).
Kongitsast kala vabastades selgus, et olin miskile arterile korralikult pihta saanud. Järgmise minutiga pulbitses kala kehast verd ja määris paadi päris koledalt ära.....
Pole ikka ammu ühegi lõhe pärast nii kaua tühja sõitnud. Eneses kahelnud, lantides kahelnud, usu kaotanud .... aga lõpuks ta tuli. Õhtul vajusin väsimusest juba kella üheksa paiku unne. Väga raskelt tulnud kala oli.
Strateegilised parameetrid: 90 cm, 5.5 kilo emane. Ja loomulikult punase ediga (viies lõhe sellel aastal sama landiga). Marja ca liitri jagu. Marja suurus jõhkralt suur - selle järgi küll ei järeldaks et loodus kaks nädalat ajast maas oleks. Kahjuks läks köögis midagi seekord nihu ja marjast asja ei saanud:-(
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar