Lappi hooaja lõpetamine, 25. august 2017

Viimane päev, viimased võimalused. Hommikul väga vara peale minema ei kippunud - laupäeva hommikul varane start kodu suunas ja üheksasada kilomeetrilt unise peaga sõita pole just suurim rõõm. Nii sättisin ennast vee peale alles kella poole üheksast hommikul.

Väljas ilm, mida saab iseloomustada vaid ühe sõnaga - vastik. Sooja vaid mõni kraad, vihmane ja kirdetuul ka veel sekka. Ilmast tingitult valisin trassiks soome ranna. Lantideks puna-rohe-kollane edi, punane poppeli, punane edi ja lillakas hejo. Viimasel päeval enam eksperimenteerimise isu polnud.

Kammisin kaldaalust tuulevarju kuni kärestikeni. Nendest möödusin paremalt poolelt ja siis keerasin uuesti soome kalda alla tagasi. Vesi tundus olevat surnud mis surnud. Harjus vaikis täiega ja lõhest polnud ühtegi märki. Pika peale kiskus jalgadel viluks - olin kahlakad jalga pannud ning nende otsa sandaalid. Kuna vihma tilkus pidevalt ja tuul puhus peale, kiskus varbaid külmetama. Otsustasin, et kannatan kuni paatide laskmise paigani ära ja siis tulen ära sooja mökki.

Jõudnud sihtpunktini, tuli ülevalt hooga Tamur vastu. Ta oli ka ridvad just kokku pannud külma oleku tõttu. Rääkis, et oli ühe võtu saanud, kahese löögi, kuid magas selle maha. Hiljem selgus, et edi landil oli üks konks sirgeks tõmmatud... Rääkis oma jutu ära, pani mootori tööle ja lahkus sooja otsima.

Minu mõte liikus sama rada, kuid otsustasin, et tõmban veel ühe tiiru kaldast neljakümne meetri kaugusele ja tagasi. Ning seejärel lahkun. Olin mõtet lõpuni vormistamas, jäänud oli vaid oodata kuni liinid jooksevad paadiga ühele joonele ja siis ridvad välja kerida. Enne kui seda viimast manöövrit tegema jõudsin hakata vajus punase poppeli ritv, vasakult teine, otsaga jõe keskkoha poole. Paat oli selleks hetkeks rannast vaid viie meetri kaugusel ja nii ei jäänud muud varianti kui peale aerudega haakimist, kärri kuulmist hakata paati ülesvoolu suruma. Ritv jäi paindesse ja sidur kärises. Tegin siis paadiga kannatlikult lõhele "tiiru" peale. St. sõudsin ülesvoolu, tõmbasin paadi jõe keskkoha poole ja kui olin paadi saanud lõpuks kalast allavoolu, võtsin ette teised ridvad.

Suurusest polnud aimugi, pinda keegi ei trüginud ja väga eemale ka ei sõitnud. Sain kaikad kenasti paati ja seejärel tegelesin kalaga. Kui lõpuks kerimiseks läks siis tuli alguses nagu suur kala mööda põhja, kuni ühel hetkel kümne meetri kaugusel paadist küünlaid hakkas panema. Krt. ikkagi tittilohi. Pettis mind täiega ära.

Lasin tal ennast ära väsitada ja üritasin paar korda käega haarata. Ebaõnnestunult. Lõpuks kongitsa ikkagi appi võtsin. 2.5 kilone, 66 sentimeetrit, konksuhakatisega lõhepoiss. Üsna rohekat tooni juba, võrreldes eelmiste päevade omadega. Lõpuks ometi sain sooja mökki tulema...

...

Kella kolme paiku üritasin teist korda vee peale minna. Nii kui paadi rannast lahti lükkasin sain aru, et tegemist on veaga. Tuul keris ennast jõe orus parajalt tugevaks, visates korralikke iile ka veel sekka. Kui juba tuldud, siis kohe maha minema ka ei kipu ja nii otsustasin natukene ilma trotsida.

Sõudsin jõuga tupo jõe augu läbi. Unto oli mulle enne paberi peal selgeks teinud, kuidas seal peaks sõudma. Tegin teooria praktikas läbi ja tulemus oli täpselt samasugune nagu alati. No ei saa aru kuidas selles augus lõhe võtma meelitada.

Peale augu läbimist ja tuulega võitlemist oli võhm selleks korraks kapitaalselt otsas. Tiksusin ikkagi kärestikuni välja ja tulin seejärel maha ära. Lootusetu.

...

Kella seitsme paiku õhtul hakkas lõpuks tuul tuure maha võtma ja nii tormasid kõik püüdjad korraga jõele. Tegin oma viimase tiiru trassil:  kodu juurest otse saare ette, seejärel vasakult saarest mööda, saare tagune ja männi auk, üle jõe pumba auk, kärestikest paremalt mööda ja siis soome kalda alla tagasi. Kella üheksaks olin jõudnud oma "piirkonna" (paatide sisselaskmise koht) lõpuni. Aega oli veel tunnike kuniks püüda nägi ja nii otsustasin selle aja seekord igava ala peale kulutada. Polnudki see aasta sinna veel jõudnud...

Võtsin esmalt ette vasakpoolse kalda aluse. Seejärel rootsi kollase maja juurest üle jõe, et veel rootsi randa enne sirge lõppemist katsuda. Püüdsin, kuni ridva otsade mängimist veel näha oli ja siis tulin tulema. Minust jäid pimedust nautima veel viis paati. Hullud. Kuna maha sõit kestis ka oma kakskümmend minutit, siis randusin praktiliselt pimedas. Kogu õhtuse perioodi ainukeseks võtuks jäi üks harjuse rünnak.

Teistel eesti paatidel oli õhtu ka üsna nutune - vaid üks paat sai ühe võtu kätte. Teistel ei miskit.

Ja sellega oligi selle aasta lõhepüügi hooaeg minu jaoks läbi. Tamur saab veel järgmine nädal neli päeva ilusat päikeselist ilma ja langevat veetaset nautida. Kadedaks teevad need võimalused, mis tal tunduvad tulevat...

....

Kokkuvõtvalt

Kentsakas lõheaasta oli. Juuli oli olnud oluliselt parem kui ootasin, august oluliselt nõrgem kui lootsin. Oma minimaalse eesmärgi sain küll täidetud, aga on paremaid aegu olnud.

Kokku siis augustis neli lõhet, kolm neist tittilohid ja üks normaalne.

Vesi oli tavaliste aastatega võrreldes natukene kõrgem. Lasse kivi jäigi lõpuks vee alla ja saar samuti. Tavaliselt sel ajal saare peal ikka poisiga jalutamas oleme käinud... Ilmselt tänu vee kõrgusele ka kala vähe näha oli. Ei mäletagi sellist aastat kus nädala peale ühe käe näppudel lõhet mängimas näeb.

Ilmaga läks üsna nihu nagu prognoos ka lubas. Püügi mõttes vaid paar päeva seitsmest mõnusat ilma pakkusid. Suure osa püügiajast tuul untsu keeras. Kui püügi seisukohalt tähendas sompus ilm lihtsalt tumedaid lante, siis perele see ilm kohe üldse ei sobinud...

Lõhe võttudest neli tükki kohtade pealt, kus enne ka on kunagi midagi juhtunud ja kaks tükki paikadest, kus enne pole võttugi saanud (viimase päeva punase sauna alune ka sinna liigitub). Nn oma kividest ainult kaks võttu välja võlusin, hoolimata ohtrast kammimisest. Actionit jäi vähemaks kui tavaliselt.

Lantidest vaieldamatult üle prahi oli punane edi. Lisaks tuli siis üks kala poppeliga ja kaks võttu sain ka are landiga.

Are landist üks väga positiivse mulje jättis. Must-kärts punane. Mängis maru sügavale - ta oli alati esimene kes põhja kätte sai. Lisaks pidevale ja agressiivsele  mängule, viskas vobler voolus aegajalt lahedaid jõnkse sisse  - ridva otsast käis mõnus jõnksatus läbi. Eriti ilmekalt see "sise kurvi võttes" välja tuli, kui lant vahel ootamatult agressiivselt mängima hakkas. "Kurvide" mängus üldse kõige huvitavam lant, mida kasutanud olen. Samas jooksis lant oma kindlat joont ja ei kippunud teisi sööma (nii nagu hejo või jässe omad) ja nii sai teda kasutada nii keskel kui äärtel.

Üles veepinnale kerkis aeglaselt ja sujuvalt. Ajaliselt enamvähem sama kaua kui hejo vobler. Seetõttu kannatas ka väga aeglast mängu teha.

Teine, uuem testi versioon, nii head muljet ei jätnud. Mäng kuidagi kohmakam ja robustsem. Tuli nagu torpeedo, sellise kündva stiiliga. Sellega nii mõnusat tunnet ei tulnud ja talle seetõttu ka vähem mänguaega andsin.

Kuna mõlema värvivalik oli kärtsakates toonides, siis oli loomulik ka see, et võtud ainult päikeselise ilmaga sain. Sompus ilmaga ei ühtegi tonksu.  Kui värvivalikut pisut rihtida võiks see Tornios vägagi tegija lant olla. Hirmus põnev oleks olnud panna kõrvuti edi ja are ühte värvi landid ja siis näha kuidas tulemused oleksid olnud.

Järgmiseks aastaks sai mökki jälle kolmeks nädalaks kinni pandud:-)