Rong jõudis Kolarisse peale kella üheksat hommikul. Tuterdasime erinevates poodides, käisime rootsi poolel vetekakat ostmas ja vahtisime niisama ringi. Kella kaheteistkümneks tüürisime mökkisse. Paar tundi asjatoimetamisi ja kella kahe paiku seadsin sammud paadi poole.
Väljas mõnusalt soe. Pea kakskümmend kraadi. Vahelduv pilvisus ja lõunakaare tuul. No enam paremat ilma püügiks annab ikka soovida. Vesi oli kuu ajaga oma meetri jagu alla tulnud. Punased Kontiokallio kivid kenasti kõik veest väljas.
Sidusin esimeseks tiiruks otsa vasemalt alates - erkpunase/musta are, saksa värvi edi, punane edi ja saksa värvi jässe. Võtsin mootoriga paadi pisut ülesvoolu ning hakkasin tupo jõe suudmest pisut kõrgemalt pihta. Esmalt tupo jõe auk. Saan aru, et seal peab oleme üks üsna kitsas vagu. Otsisin seda mis ma otsisin, üles seda konkreetset sügavikku ei leidnud. Unto oli rääkinud, et siin mitmed püüdjad kolli kiusamas käinud, kuid otsa polnud saanud.
Edasi piki rootsi randa, saare esine. Seejärel saare tagune, suure männi auk. Sõuda oli ütlemata lihtne, tuult piisavalt palju, et enamustes sügavikes sai ilma sõudmata paigal püsitud. Vaid suuna juhtimise vaev. Ilm küll kiskus vaikselt pisut vilumaks ja vahelduv pilvisus asendus lihtsalt pilves ilmaga.
Suure männi juures suutsin punase edi põhja kinni sõita. Korjasin kodinad kokku ja peale landi vabastamist jätkasin samast kohast. Suure kivi juurest tüürisin üle jõe. Esimese südame rütmi häire sain natukene enne pumba auku. Kaugel kaldast eemal, keset sügavat vett järsku punase edi ritv lihtsalt võpatas. Konkreetselt aga mitte liiga tugevalt. Kahtlustasin harjust. Otsa ei jäänud midagi ega kedagi.
Edasi pumba auk. Kärestikust paremalt mööda. Lasse kivi. Teine kärestik ja siis kalda alla. Tuul oli soodne ja nii kammisin pikalt oma 14 kilose kala toonud kivi. Ükshaaval kordamööda kõik landid paari meetri kauguselt eestpoolt kivi läbi. Järg oli jõudnud erkpunase are landini, kui keegi korraga paugu sellele pani. Kiire ja konkreetse. Ma ei jõudnud aerudele vajutamise peale veel mõtlemagi hakata, kui pidu juba läbi. Otsa ei jäänud. Sabaga lõi?
Kammisin igaks juhuks veel paar korda sama koha läbi ja siis vajusin edasi. Peale Rasmuse kivi panin asjad kokku. Esimene tiir oli võtnud 4.5 tundi aega. Uskumatult aeglaselt sai alla vajutud. Aga sõita oli mõnus - sodi polnud, kivid kenasti näha... Harjuseritv oli saanud kõikides kiiremates kohtades kõvasti tööd, mikro vobler oli pidevalt harjuste ja smoltide haarata. Ilusat sorti aga otsa ei trüginud. 
Tegin lõuna ja seejärel uuesti tagasi. Ilm vahepeal veel pilvisemaks läinud ja kiskus vihmale. Vahetasin saksa edi landi punase poppeli vastu ja suundusin jälle ülespoole tupo jõe suuet. Algus sama liini pidi, seejärel soome kaldasse. Mingi hetk (Jaanuse maja all) punase edi otsa harjus kargas ja mul paraja jama korraldas - välja võtmise käigus are ja poppeli kokku jooksutasin. Tegin käigu pealt kiirelt lantidele uued sõlmed ja vajusin paadiga vaikselt edasi.
Iivika kivi juures, nii kümne meetri kaugusel kaldast tõmbasin paadi korraks risti kaldaga ja manöövri peale korraga vasakpoolne erkpunase are landiga varustatud ritv vajus. Kohe kiirelt aerudega ja seekord sain kala taha. Paar sekundit kärri ja ... ära pudises. Vandusin pikalt ja valjult. Hiljem lohutasin ennast, et mineku järgi ilmselt väga suur lõhe polnud.
Tulin piki soome ranna alust edasi. Esimene kärestik. Pumbaauk. Järgmine kärestik paremalt poolt. Seejärel lasse kivi. Mingi hetk tegi suurem harjus ka karbi lahti ja sain selle maa peale kolm ära võetavat (suurim 40 cm) vikerkaare seljalist. Kaks tükki mikro vobleriga, üks punase edi landiga. Paar äraminekut ka veel lisaks (ilma kahvata neid kehv paati saada).
Peale viimast kärestikku läksin oma lemmikkivi passima. Tiirutasin selle ees jonnakalt pikka aega ja kui mõtlesin juba edasi kulgemise peale käis korraga paadist kümme meetrit üles voolu lõhe plärtsuga pinnas, justkui saates sõnumi - hakka juba astuma. Krt. tõmbasin siis jõuga paadi vastuvoolu oma viiskümmend meetrit ja kulgesin samal liinil uuesti alla. Tulemust ei olnud.
Rasmuse kivi juures kammisin ka pikalt, kuid ainukeseks võtuks oli hämaras harjuse nagistamine poppeli otsa. Sõudsin kuni pimedani. Ja kui pimedas mikrovobleri ridva totaalselt sassi ajasin ... tegin veel veerand tunnikest. Siis tulin tulema. Kell juba kümme ka. Polaarpäevast pole enam haisugi. Väljas pime mis pime.
Päev tervikuna muidu väga lähe. Ei mäletagi nii meeleolukat püüki. Kaks lõhe võttu, viis-kuus harjuse võttu lantidele, mikrovobler see ei püsinud üldse vees - pidevalt keegi otsa kargas. Suurim harjus tuligi selle otsa esimese kärestiku kõrvalt. Algselt arvasin, et väike kala ja kuna samal ajal kärestikku kammisin lasin tal lihtsalt ketis järgi lohiseda. Üks hetk avastasin, et volber hoopis üles voolu minema tahab ujuda ...siis tirisin välja ära.
Homme saab veel normaalselt püüda, siis keerab tuule ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar