Esiletõstetud postitus

teisipäev, 22. august 2017

Tornio jõgi, 21. august 2017

Hommikukohvi juues ja aknast välja vaadates ei liikunud ükski kaseleht. Selliseks kujunes kogu päev. Ilm oli küll pilves ja aeg-ajalt midagi sadas, kuid kaua lubatud põhjatuul polnud ennast veel kohale puhunud. Milline raiskamine, kui arvestada, et püüdma lubati alles õhtul kella seitsmest.

Tegime Rovaniemi tuuri ja Eeron polku matka. Vähemalt väheke looduspilte, kui kala ei saa:-)

Matkalt tagasi tulles vahtisin blogist aastate taguseid pilte ja jõudsin järeldusele, et eilne seltskond peaks olema täiesti sobiv koosseis sompus ilmaga püügiks. Nii tegin vaid ühe vahetuse ja asendasin ühe punase poppeli teise punase vastu. Sedapuhku triipudega versiooni kasutusele võttes. Kõik teised landid (peale are oma) on sompus ilmaga kenasti toiminud ja neid vahetama ei kippunud. Seega said otsa seotud vasakult paremale lugedes: erkpunane are, punane triibuline poppeli, punane edi, lillakas hejo.


Kella kuue paiku seisin juba varvastel ja lugesin minuteid. Küll nood alles venisid...

Kellapealt lasin landid sisse ja kulgesin piki soome rannikut minema.  Kogu püügiaja kuni pimedani muudkui tilkus ja tilkus, seetõttu keerulisi poognaid tegema ei hakanud ja rändasin lemmikkohast lemmikkohta. Iivika kivi, oja suue, pumba auk ... lõpetuseks enda kivi, Rasmuse kivi.

Esimese kose juures otsustas üks soomlane vägisi külge lüüa. Lähenes selja tagant ja jõe keskkohas sõites järsku mulle peale hakkas vajuma. Tuli ja tuli muudkui lähemale. Hoidsin jonnakalt oma joont ja kui paat lõpuks vähem kui kahekümne meetri kaugusele jõudis käratasin ... too midagi podises vastu, kuid eemale ära tõmbas. Ilmselt mitte väga kogenud sõudjad - hiljem nägin teda alumise kärestike kivide peal oma lante päästmas, oli vist seal madalas üritanud mingit trikki teha. Päris paraja tohuvabohu oleks saanud, kui kõrvuti sõites lõhe oleks otsa karanud.

See oli ka ainukene sündmus, mis üldse mingit tähelepanu vääris. Lõhet ei näinud, võtte ei saanud, isegi harjuseid tuli mikrovobleri otsa ühe käe näppudel lugedes. Neist ühtegi ei kannatanud ka ära võtta. Suur harjus on ilmselgelt ilmamuutusest häiritud.

Pool kümme tegin tagasiteel koju veel vahepeatuse rootsi saare juures, proovides kiiruga läbi nii saare esise kui taguse ning ka suure männi ümbruse. Minu jaoks oli juba liiga pime, ei suutnud ridvatippudest välja lugeda, kas lant mängib või mitte ja nii tulin pikemalt olemata õhtale ära.

Ei saa salata, et tegelikult olid ideaalsed olud ja päris pikalt võtab kratsima küsimus, miks võttu ei saanud. Ja miks kala ennast pinnas ei näita? Kõik oli justkui õige...aga ju siis midagi ei olnud. Homme hakkan lantidele inventuuri tegema:-)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar