Kasutasime püügikeelu aja ära matkamiseks. Kelloksi matkaradadel sirka 8 km. Kolmveerand matkast möödus super ilmaga - päike paistis ja oli mõnusalt soe. Ainukesteks segajateks olid parmud, kes on sel aastal kuidagi eriti suured. Kaks kilti enne lõppu vallutas Yllase mäe aga pilv ja kukkus kallama. Kui lõpuks tagasi jõudsime olime läbimärjad.
Tatsasime märgade riietega poed läbi ja ostsime lapsele midagi kuiva selga. Kelloksi poe ette oli mai kuus toodud jõhkralt suur põhjapõdra kuju. No kui see pole looduse märk, siis milline see veel peaks olema:-)
Ostsin kaks uut lanti, lootuses et see muudab õhtul midagi paremaks. Ühe neist HK Haba panin kell seitse algaval tiirul ka otsa. Teised kolm jätsin: lillakas poppeli, punane edi, puna-must lilli.
Vesi oli ööpäevaga kümme sentimeetrit langenud. Prahikorjajad võtsin maha. Paati korda sättides hakkas pilvisus aina tumedaks muutma ja kui lõpuks rannalt veele läksin algas ka sadu. Ja mitte väike. Järgmised kolm tundi sisuliselt kallas.
Esimest tiiru alustasin rootsi kaldast. Saare eest, saare tagant. Üks enamvähem mõõdus harjus putukat himustas. Lõhest ei kippu ega kõppu. Suure kivi juures ületasin jõe ja kammisin pumba augu läbi. Olin august juba nelikümmend meetrit allavoolu, kui kalda lähedale paadi paralleelselt rannaga tõmbasin. Nii 10 meetri kaugusele kuivast maast. Landid joondusid kenasti paadiga samale joonele, tegin ühe pikema pausi ja ... punase ediga varustatud ridvast käis jõhker pauk läbi. Südamest käis justkui 220V hooga läbi. Olin küll kohe valmis aerudega tõmbama, kuid kala ei jäänud otsa. Ju siis polnud minu lõhe:-(
Pusisin samas tsoonis veel mõnda aega ja siis vajusin edasi. Enne kaldal olevat paati käis üks kala pinnas, üritasin tedagi meelitada... Kärestikest möödusin paremalt poolt ja peale viimast kärestikku korjasin asjad kokku. Uuele tiirule.
Lante vahetama ei hakanud ja võtsin järgmisena ette soome ranna. Piki kalda äärt. Pumba augule lähenedes hakkas pulss vaikselt kerkima. Võtsin tsooni läbi, tegin paar pausi samas kohas, aga ei midagi. Deja vued ei järgnenud, ilmselt polnud keegi Matrixi koodi näppinud:-)
Kärestikud võtsin sedapuhku kaldapoolelt. Viimase äärest alla laskumine oligi hämaras ikka päris ärevaks tegev. Aga kõik läks õnneks, v.a. see et lõhest ei märkigi. Vettinult kuulutasin päeva lõppenuks.
Sa peaksid ehk vahepeal eesti rahvuskalale haugile pühenduma :) Muidu unustad ära mis tunne on kala saada :D
VastaKustutaKohe kuidagi kergem ja puhtam tunne tuli peale tänase postituse lugemist:) Ikka tasus pikk sõit ära.
VastaKustuta