Siiamaani on meil ilmaga ikka korralikult vedanud. Temperatuur pea iga päev 20 kraadi. Sõudmiseks ka tuul üldiselt väga sobilik ning ka vihma on vaid hooti nähtud. Tänaseks lubas aga põrgulikku sadu ja vastikut tuult. Seetõttu oli plaan enne vihma matkal ära käia.
Kuna poiss muidugi põõnas mis hirmus, jõudsin hommikul veel kiire tunnikese teha. Rootsi saare juurest, kuni pumba auguni välja. Pikemaks ei jäänud. Kala ka ei näinud.
Matk läks muidugi aia taha, sest vihm jõudis kohale varem ja ajas meid autosse tagasi. Kondasime siis Kattilakoskis ja poodides. Saime vist sammud tehtud:-)
Pellosse oli tekkinud üks kalastuspoe lavka. Soetasin sealt siis endale kallima landi - 30 eurone Tullimies. Põhimõtteliselt tavaline plekklant, aga kuna võitnud nii Teno kui Torniojõel lõhepüügivõistlused, siis nimi on hinna rämedaks ajanud.
...
Kõige esimesel lõhepüügil siin jõel, neliteist aastat tagasi koos Tõnuga, panime ka plekklandi taha. Tookord saime vist viiskümmend meetrit aerutada, kui lant põhjas kinni. Ja kuna vool kandi paati kiirelt edasi, arvasime et tegemist on lõhe sööstuga:-) Sellest ajast saati olen plekki vältinud, kuigi suure veega pidavat ta hea olema.
---
Kella kuuest olime mökkis tagasi ja poole seitsmest läksin peale. Paat päevasest sai vett täis ja isegi veetase oli paar sentimeetrit tõusnud. Ilmselt tuli paari tunniga mingi nädala norm maha ära.
Plekk sai parempoolseks seotud, tema kõrvale punane edi, siis suur punane edi ja oranž wäylä. Tegin tiiru keset jõge, julgemata madala peale plekiga minna. Põhja too ei jäänud, mängis küll hullumoodi. Vibra oli nii tugev, et kandus läbi ridvahoidja ka teistele õngedele üle.
Lolli peaga jätsin landile pöörla panemata ja lantide puhastamise ajal peale viimast kärestikku seisin jama ees - tamiil krussis mis krussis. Jätsin trassi pooleli...
Uuesti üles sõitsin suundusin Tupo jõe suudmesse. Vahetasin kallihinnalise pleki poole odavama Hejo (lilla selg) vastu ja läksin teisele tiirule. Kõigepealt Tupo jõe auk, seejärel kalda äärt pidi kiire osa lõppu. Jõudsin laiema koha serva, kui korraga wäylä ja poppeli omavahel kaklema läksid. Ilge pusa tagajärjeks. Ei raatsinud kaldale keerata, sest taha sättis ootele üks soomlane, plaanides ise sama trassi ette võtta. Nii sidusingi käigupealt rakendused ümber. Kaotasin sellega küll sada meetrit head püügimaad, kuid õnneks oli parim osa trassist veel ees.
Edasi kaldast pisut eemale, saare esiste aukude peale. Esmalt kaugem ja seejärel saare esine. Olin teise augu läbi kammimisega enamvähem poole peal kui punane Edi (jälle!) ritv vajus alla.
Reageerisin silmapilkselt ja lükkas korraliku kiirendusega ridva korralikku paindesse. Järgnes lühike kärr, mis näitas et keegi oli otsa jäänud. Pikka kärri aga ei tulnud ja hakkasin mingit väikest kala kahtlustama, kuid siis läks sõiduks...
Otsustasin, et selle kala võtan välja kaldal. Kiirelt saare eest Rootsi randa. Kärr kõik see aeg saatjaks ja paar küünalt taustal käimas. Sain tee peal ridvad kokku ja kui kaldasse jõudsin kolisin maapeale üle. See kala oli kohe eriti aktiivne ja veetis enamuse ajast vee peal. Kokku üle kümne küünla ja mitme korraliku mõnekümne meetrise jooksu.
Kalda pealne väsitamine on ikka poole põnevam ja kestab poole kauem. Kümne minutilise madistamise järel sain lõpuks kongitsaga haaratud. Ja jälle nii ebaõnnestunult, et kalda peal väänles kala kongitsa otsast ennast lahti. Õnneks polnud tal siin enam kuhugi pääsu. Juhhuuuu!!!! Kuna Rootsi rand, siis õigem vist jöhhöööö!!!
6.0 kilo, pisut pikem kui eelmine. 85 cm. Emane. Ja jälle punase EDIga - mul vist teisi lante enam pole vaja.Võimas on see lõhepüük. Nüüd on kahe nädala norm käes ja tuju laes.
PS! Kala oli vaid ühe konksuga kinni, nii et mul oli väga palju õnne. Äitäh vetevana!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar