Pühapäev. Lubas kõva tuult lõuna kaarest. Kui silmad kella üheksa paiku lahti lõin, ei tundunud veel midagi hullu. Tegin kiire kohvi ja läksin olukorraga tutvuma.
Jõe ääres päris kole vaatepilt. Tugev tuul juba üleval, kuigi väljas mõnusalt soe ja päikeseline ilm. Niikaugele tulnuna ei olnud sobilik ometi tagasi minna ja seadsin paadi ikkagi püügikorda. Lantideks sedapuhku said vette seatud: lillakas hejo, punane edi, triibuline edi ja saksa värvi jässe. Kuna Rootsi saar oli ühe paadiga juba mehitatud võtsin ette Soome kalda. Eile siia ei jõudnuki - hea vahelduseks.
Sõudmine oli karm. Aerudega edasi tõmbama eriti ei pidanud, küll aga oli probleemiks paadi otse hoidmine. Pigem oli tegemist aerudega tüürimise, kui aerutamisega. Kuna vesi jälle kerkinud ja jõudnud põhimõtteliselt tagasi samale tasemele kui alguseses, siis tegi asja keerulisemaks pidev lantide puhastamine. 
Vaikselt tiksusin allavoolu. Landid vaikisid jonnakalt. Peale esimest kärestikku tegi järjekordse lantide puhastamise. Kerisin harjuse putuka paadi kõrvale, et saaks rahulikult lante sisse lapata. Tegevuse käigus otsustas korraga harjuse ritv ahtri suuna leekima panna. Viimasel hetkel sain sabast kinni. 40+ sentimeetrine harjus oli otsustanud rünnata otse paadi kõrval vedelevat putukat. Uskumatud naiivsus. Karistasin ära ja tõstsin ta paati.
Peale teist kärestikku otsustas keegi triibulist edit rünnata - ilmselt väike kala. Hetk hiljem sain putukaga teise mõõdus harjuse paati. Lõpuks ometi on harjus karbi uuesti lahti teinud. Lõhe aga vaikis...
...
Enne keeluaega kibelesin ikkagi uuesti peale ja nii seadsin kella nelja paiku uuesti ennast rannale. Ees juba kaks troppi rootslast mootoriga püüdmas -vähe närvidele käivad sellised... Lisaks ülapool elav soomlane veel meie poolsesse kaldasse proovima tuli. Proovisin erinevaid voblereid kalda ääres ja kui lõpuks Tupo jõe suue vabaks jäi, panin mootori käima.
Kohale jõudes sain kohe aru, et see ei saa normaalne püük olema. Tuul oli meeletu - nii kui valvsuse kaotasid, oli hetkega paat risti. Kuidagi sain ridvad sisse ja tüürides suundusin allavoolu. Aerutada endiselt polnud vaja, viisteist meetrit sekundis puhuv tuul tegi oma töö. Aeglase vooluga kohtades suundus paat tuule mõjul lausa vastu voolu...
Üllataval kombel andsid esimesena alla rootslased. Mõni aeg hiljem ka soomlane. Tiksusin ilma trotsides piki Rootsi kallast kuni suure kivini ja andsin seejärel alla. Kalda ääres kannatas isegi kuidagi olla, aga iga viie minuti pärast prahti lantide otsast korjata ... sedasi lõhet ei püüa. Tulin tulema. Viimase mohikaanlasena:-) Metsasaun ootas kütmist... Küll seal oli alles palju shokolaadi komme:-)
Järgmine nädal tundub trööstitu - vihma, põhja tuult, külma ... Globaalne ilmamuutus, mille mõjudest inimkonnale Trump alles mõtiskleb, näitab siin oma tõelist palet. Bonder saabub oma seltskonnaga äärmiselt kehval ajal. Ainukene positiivne külg on see, et Kattilakoski kalaloendur on suuna uuesti üles poole ajanud. Vast midagi ikka tuleb. Hea et omad kalad ikka kätte ära sain.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar