Tonionjoki, tappev kuumus, 12. juuli 2018

Hommikune päikeselaks oli liiast - päev möödus uimaselt ja veele mineku isu võttis ära. Õnneks oli õhtuses programmis inglise-horvaatia mäng, millest ilma jääda poleks niikuinii tahtnud (enne mängu õnnestus telekast võitjameeskonnast pilt ära teha:-)). Nii otsustasin päeva teise sõidu teha ... järgmisel päeval. Ehk siis peale mängu, südaööl.

Südaöö on  muidugi suhteline mõiste. Valgust sel ajal oluliselt rohkem, kui kodus mõnel novembrikuisel keskpäeval. Päike oli küll metsa taha kadunud ja öösel kella ühe paiku tunnikeseks ametlikult isegi kadunud, aga kuma oli piisavalt tugev, et rahus kala püüda. Temperatuur ka üsna inimlik - peale minnes "vaid" 21 kraadi sooja:-)

Lante ei vahetanud, läksid need mis otsas olid: oranz wäylä, punane poppeli, punane edi ja lillakas hejo. Paadi suund sai võetud jõe keskele, et rootsi saare kõrvalt läbi minna.

Paarsada meetrit hiljem sain poppeliga rohu kätte ja kui lanti puhastasin käis üks lõhe kaks korda pinnas. Paarkümmend meetrit paadist eemal-kõrval. Ilmselt märku andes, et "pimedas" ikkagi pisut vale raja valisin.

Saaare juurde jõudes otsustasid poppeli ja edi omavahel maid jagama hakata. Sasi oli selline, et harutamiseks parkisin paadi saarele. Ei mäleta et need kaks lanti oleks kunagi omavahel sassi sõitnud. Mõlemad kenasti sirgjooneliselt liiguvad, ilma vahepealsete tõmblusteta erinevatesse suundadesse.

Igal juhul oli sõit katkenud ja otsustasin jätkata uuesti algusest. Mootoriga tagasi ja sama liini pidi uuesti alla. Natukene vasemale hoides, lootuses sedapuhku kala näidanud joont pidi sõita. Ei tea kas oli õige või mitte, võttu ei tulnud.

Edasi saare kõrvalt, siis suure männi augu juurest jõe keskosa. Teisi paate peal polnud ja nii sai rahulikult ning aeglaselt kulgetud. Natukene isegi uimaselt, sest tukk hakkas vaikselt peale tulema. Äratuse eest aga oli hoolitsetud - ühel hetkel otsustas üks 4-5 kilone lõhe kohe paadi kõrval plärtsatuse teha. Vaevu viie meetri kaugusel minust. Silmist sai hoobilt uni pühitud.

Pumba augu järel, kärestiku kõrval-ees nägin järgmist kala. Lõhe saba käis laisalt läbi vee. Sellele kalale suutsin kenasti "peale"sõita, aga võtma teda ei saanud. Krt seda teab mida neile peaks pakkuma.

Kärestike järel tulin maha. Üldiselt oli öösel ikka oluliselt mugavam sõita. Kalu nägi rohkem, temperatuur oli meeldivam. Harjus küll sisuliselt vaikis - vaid üks normaalne kala putukat rabas. Võib-olla peaks öösel sõites putuka asemele väikese vobleri panema?

PS! Päeval kioskis jäätist ostmas käies selgus, et meie külast allavoolu saadi viimane lõhe ... 07. juulil. Ehk siis päev enne seda, kui saabusime. Peale seda valitses püügitabelis tühjus. Sama lugu sisuliselt ka Lappeas - vaid 9. juuli on 1 kala saadud. Tavaliselt Lappeas 10+ tk. lõhet päeva peale välja võetakse...

PS2! Järgmiseks teisipäevaks lubatakse 32 kraadi sooja. Loo moraal - alati saab veel hullemaks minna:-)