Hommikul minust jõe peale minejat polnud. Sai pikalt magatud ja kui silmad lahti tegin oli väljas juba kole-kole palav. Laps küsis selle peale, et kas issi andis alla. Sellega oli hagu kõvasti lõkkesse juurde visatud - ei saa ju mitte alla anda:-) Nii olin õhtuseks vahetuseks krips ja kraps valmis veele minema. Kella kuuest.
Ilm muidugi palav nagu ikka, aga tänu tõusnud lõunatuulele muutus olukord oluliselt leebemaks. Tegin landivalikus kardinaalsed muudatused. Vasakpoolsele ridvale panin suure lõhe putuka. Lasse kunagi andis paar tükki, sellised musta-rohelised. Kuna mul pole õrna aimugi, on need head või pahad, rääkimata nende nimedest, siis sidusin putuka tamiili külge üsna suure umbusuga. Teisele ridvale läks otsa punane edi. Kolmandale kuldne joonas, mis vist kõigi aastate jooksul vaid ühe laskumise oli kunagi saanud. Neljandale jäi lillakas hejo.
Veel veerand tundi hiljem järgmine võtt punase edi landiga. Ka harjus. Siis saare tagant sain punase ediga järgmise võtu - ahven. Kõik need võtud sellised kärrita. Nägid et ridvaots nõksatas allapoole, peale aerudega kiirendamist vajus see paindesse ja siis lohises kala lihtsal järgi. Robustse varustuse otsas 300 grammine kala mingit vastupanu ei osuta...Suure männi kõrval, üsna jõe keskel nägin kahte lõhet ennast näitamas. Võtma ei saanud ja nii kulgesin soome poolele. Tavalist trassi pidi alla. Viimase kärestiku kõrval olevasse auku jäin pikemaks pidama. Päris pull koht oli. Saades harjuse putuka ühte konkreetsesse kohta, laksas keegi kohe selle ära. Jändasin nendega seal edasi tagasi tiirutades oma pool tundi, enne kui lahkuda otsustasin. Ja liikvele läksin ka vaid sellepärast, et peale seda pikka passimist käis meetrit sada allavoolu üks lõhe pinnas. Kammisin selle paiga ka läbi. Tulutult.
Tänu soodsale tuulele oli kogu trassi läbimise ajaliseks pikkuseks 4 tundi. Kaks korda rohkem kui tavaliselt. Kell 10 läksin teisele tiirule. Tupo jõe suudmesse.Lantidest vahetasin lillaka hejo järgmise uustulnuka vastu. Mingi nimetu must-roheline tegija. Üsna väikese suurusega ja tigeda mänguga. Ka ilmselt ainult korra ridva otsas olnud.
Sain esimese ridva, punase ediga varustatud, vette kui selle ots kohe vajus - järgmine harjus tõmbas mind haneks. Kurat kuidas need tigedaks ajasid. Päevade kaupa vahid liikumatut ridvapitsi ja siis ta nõksatab alla mingi punni peale. Ja seda täna juba mitmendat korda...
Kulgesin tupo jõe august allapoole. Väikeste isaste lõhede platoo ei pakkunud midagi. Edasi jõe keskele. Jaanuse maja sügavam äär. Siis saare juurest mööda ja jõe keskpaiga poole. Olin jõudnud keset jõge olevast kivist umbes kümne meetri kaugusele kui lõhe putukaga ritv pani ennast juba korralikult paindesse. Ja kohe ka kärr otsa. Tõsi vaid mõneks sekundiks. Siis veel paar kärrihakatist, kuid juba sain aru, et kolliga pole tegemist.Tahtmata teisi ritvu välja võtta, tõmbasin paadi saare kõrvale vaiksemasse vette. Seal väsitasin kala ära ja tõstsin paati. Suur 820 gammine harjus oli suure kahe konksuga varustatud putuka täiega kurku krabanud. Tegemist minu uue harjuse rekordiga. Eelmine (üle kümne aasta vanune rekord) sai paarisaja grammiga üle löödud. Kalal oli pikkust 48 cm.
"Mida aastaid edasi seda raskemaks rekordite parandamine läheb. Suurimad lootused on tavaliselt kevadisel haugireisil, kus võiks parandada haugi, ahvena või latika rekordit. See aasta sellelt reisil midagi nii ilusat ei tulnud ja nii tundus juba et rekordi parandamiseks pean viimases hädas sügisel rannale lesta tonkatama minema. Sest lesta pole veel kunagi püüdnud ega ka saanud. Aga see mõte ise, suure kaikaga väikest kala tirida, ei olnud kuidagi meeli ülendav. Õnneks on selleks aastaks see mure nüüd maas ja lestad võivad rahus edasi ujuda:-)"
Peale kalaga mässamist kontrollisin landid üle ja jätkasin oma vana trassi pidi edasi kuni kärestike lõpuni välja. Suure männi juurest sain punase ediga veel ühe ahvena. Peale toda triibulist keegi pakutavaid söötasid enam ei torkinud. Teise tiiru jooksul ei näinud ka ühtegi lõhet mängimas.
Igal-juhul oli lõheputukas päevale uue näo andnud. Lõhe võttu ta küll ei pakkunud, kuid põhjuse teda tulevikus edasi leotada aga küll.Kokku suurte ritvade peale siis lausa 7 võttu - 4 ediga, 2 lõhe putukaga, 1 joonasega. Võrreldes eelmiste päevade ritvade staatilist olekuga oli see kuidagi eriti kontrastne muutus.
Veetemperatuur on nüüd selgelt üle 20 kraadi - rootsi poolel plätserdas perekond svensoneid vees lausa pool tundi. Sellest ka see ahvenate aktiivsuse kasv.
Rekordi paranduse puhul sai tehtud ka üks väike läti konjak:-)
See läti konjak tuletab gruusia viina meelde :) Andsidki alla? Lõhepüügis? Varsti Tõnn tuleb ja näitab sulle kuidas suuri kalu saadakse :) Ja lestale võiks ikka minna...sa ei pea suure ridvaga neid püüdma...paned UL kaika tonkana likku ;) Ahjaa vimb närib korralikult endiselt ja jäälind on vimmasirgel tagasi. Sa võiksid 8 meetrise Stella otsa putukaid siduda, siis oleks lust harjusid rebida ;)
VastaKustuta